Täpselt sellise küsimuse esitasin ma endale mingi hetk möödunud aasta kevadel. Miks? Sest Eestis on jalgpalli oma elustiili osaks pidav indiviid teadupärast pidevalt näljas ja paljas.

Märtsikuisel Sportland Arenal alajahtumisega flirtimine pole mulle võõras. Ka vettinud varvastega Pärnu kunstmuru ääres tammumist on tehtud kordi mitu. Jah, okei. Jalgpallist ju otseselt maarjamaal puudust ei tule, sest seda keerutatakse meil hoolimata puudulikust taristust lolli järjekindlusega lumest lumeni.

Jalgpall pole aga ainult vaatamiseks. See pole ainult omade võit ja vastaste kaotus. Pole vaid kaval pass ja kaunis värav. See on ootusärevus enne kohtumist, õlg õla kõrval tunne mängul ja jätkuv jututeema ka päevi hiljem. Jalgpall on kogemus.

Kohalik meistrisari kahjuks liiga tihti spektaakleid ei tooda ning jätab tihtilugu staadionilt lahkudes hinge hoopis tunde, et tellitud supi asemel toodi lauda pelgalt märg taldrik. Koondisevutt pakub teatud lohutust, ent toob tähtsaid lahinguid meie õuele siiski harva ning on oma olemuselt nagunii pisut teine, lahjem tera.

Hea atmosfäär on jalgpallis aga väga oluline. See saab tekkida vaid siis, kui klubi läheb inimestele korda, sel on oma piirkonnas oluline roll ja klubi olemasolu teeb inimesed uhkeks. Nii tekib side, nii sünnib traditsioon, nii algab armastus.

Pole midagi parata – Eesti jalkaelu lihtsalt jätab selles vallas põue teatud tühimiku. Meie jalgpallikultuur on vähene või suisa olematu, staadionid tühjavõitu ja melu tagasihodlik.

---

Sajad tuhanded inimesed Euroopas ei kujuta ette oma nädalavahetust ilma muruplatsi äärde koondumata. Ei külmavõitu Norras, udusel Inglismaal ega päikeselises Itaalias. Mängupäeval ehivad nad end oma koduklubi atribuutikaga ja liiguvad staadionile, et elada kaasa klubile, mis on (vähemalt hinges) nende oma.

Mõned sellistest meestest ja naistest otsustasid minna veelgi kaugemale. Mõned neist seadsid klubi oma elus esikohale, hakates võistkonnale järgnema kuhu iganes, millal iganes. Fanaatilistest järgijatest moodustatud organiseeritud fännigrupid said alguse just Itaalias ning neid hakati 1960-ndatel iseloomustama sõnaga “Oltre”, mis tähendab kaugemale või edasi minemist.

Täna nimetatakse neid tõsihullusid, kellel on kombeks koguneda staadioni otsmisel tribüünil (Itaalia keeles: Curva), suupärasemalt Ultrateks. Ilma nende panuseta ei kujuta keegi enam head jalgpallimängu ettegi ning elektrilise atmosfääri eest staadionil vastutavad just nemad.

Minu reisi ja ühtlasi ka selle blogi mõte on tutvustada seda elu, mida eelnimetatud inimesed elavad.

Aga kui läheks mõneks ajaks mõnda “päris” jalkariiki?

Ja kui juba minna, siis kuhu mujale kui mitte fännikultuuri sünnimaale?