Itaalia jalgpalli meistrikarikas ehk scudetto ei tundu olevat eriline reisihunt. Reeglina pesitseb ta kas Torinos või Milanos ning satub vaid vahel harva ka Rooma või Napolisse. Kui too üldse mõnda uut linna kavatseb avastama minna, võib selleks kõigi märkide järgi tõenäoliselt saada Bergamo. Aga millal see juhtuda võiks?     

Viimane kord, kui Itaalia meistrisari mõnda täiesti uut tiitlivõitjat tervitas oli ikka väga ammu. Eesti polnud veel vaba riik, Terminaator oli alles koolibänd ning mina ei osanud veel lugeda ega kirjutada. Tol 1991. aasta kevadel astus meistrite auväärt seltskonda esmakordselt Genua Sampdoria.

Nüüd, aastal 2025 tõstab viimaks pead taaskord mõni uus pärjanõudleja. Teeme tutvust Bergamo Atalantaga!

Klubi:

Atalanta, olgugi, et asutatud juba aastal 1907 on Itaalia jalgpalli mainstream-is võrdlemisi tundmatu nimi. Kuni aastani 2015 oli klubi võhikute jaoks lihtsalt üks punt, kes kandis samasuguseid särke nagu Milano Inter aga mängis kõvasti kehvemat jalgpalli. Nii pendeldas Atalanta põhiliselt Serie A ja B vahel, suuremat edu saavutamata.

Siis aga kerkis klubi presidendiks ärimees ja endine mängija Antonio Percassi ning Bergamo jalgpallis hakkas peagi asju juhtuma. Kõige pealt löödi käed linnavalitsusega, et omandada staadion klubi varadesse. Seejärel palgati esindusmeeskonna treeneriks Gian Piero Gasperini, kes oli Interis põrumise järel ripakile jäänud.

Kolmandaks reformiti oma talendiotsing sellisele tasemele, et klubisse hakkaks liikuma stabiilselt häid ja arenguvõimelisi mängijaid. Möödunud kevadel nokiti Leverkuseniga põranda pühkimise järel auhinnakapi esimene kirkam auraha Euroopa Liiga näol ja tänavu ohustatakse Itaalia tabelitippu nagu ei kunagi varem.

Staadion:

2020. aastal avati senise vanakooli kurv-staadioni asemel renoveeritud Gewiss Stadium, mis on üks neljast staadionist Itaalias, kus omanikuks on klubi mitte linn. Tribüünid said nüüd kõik katuse alla, hoone ise moodsaks ja kaasaegseks ning pealtvaatajaid mahutab uus areen 25 000.

Külastaja jaoks on koht väga lihtsa loogikaga, sest sissepääsutrepid asuvad vastavalt kas põhja või lõuna osas ning tüütu hoone ümber keerutamine oma värava leidmiseks jääb ära.

Värsket hõbedakarva betooni Itaalia staadionitel väga tihti ei näe ja kohalik jalgpall teab selle väärtust – 2022/23 hooajal valiti La Dea mänguplats riigi parimaks. Mängupäeval on tribüünid mõistagi rahvast täis ning modernsele staadionile kohaselt on matši võimalik jälgida murule võimalikult lähedal olles.

Siiski ei puudu ka siit Itaalia jalgpalli klassika ehk klaasist barjäär publiku ja muruväljaku vahel. Küll me juba teid ja teie kombeid teame, ultrad!

Eredalt jäi meelde see, et ligipääs vetsudele on üles ehitatud erakordselt jaburalt. Või olin ma lihtsalt erakordselt täis? Igatahes tuleb keha kergendamiseks läbida labürindi taoline kadalipp mööda treppe ja tasandeid, kus turvameeskonnalt teed küsimata pole lootustki õigeks ajaks kohale jõuda. Toitlustusaugud ja õllelett on õnneks palju loogilisema koha leidnud!

Nurgasektori pilet kohtumisele Milano Interiga maksis 132.- Ei ole odav aga reaalsus on see, et piletid Itaalia liiga tippmängudele ongi krõbedad.

Fännid:

Oh, pagan, kust alustada? Atalanta ultrad on võimalik, et riigi ühed kuulsamad ja seda eeskätt tänu ühele mehele, Claudio „Il Bocia“ Galimbertile. Legend räägib, et kui terve ülejäänud klass 88-nda aasta kevadel lõpukirjandit kirjutas, reisis noor Claudio teiste fännidega 1200km kaugusele Catanzarosse omadele kaasa elama. Ajal mil klassikaaslased krjanduslik-filosoofilist küpsuseksamit sooritasid, võitles Il Bocia ühes suvalises Lõuna-itaalia rongijaamas kohalike fännidega.

90-ndatel ühendas pikajuukseline ja boheemlasliku välimusega Galimberti kaootilised fännklubid ühe mütsi alla, luues grupi nimega Curva Nord 1907. Ultrate ideaalide eest seismine on tulnud aga kõrge hinnaga ning viimase 30 aasta jooksul on Atalanta fänluse esinägu sattunud lugematutesse sekeldustesse, olles sisuliselt tähtajatu Daspo ehk staadionikeelu all.

Tänaseks on Galimberti loodud rühmitus lagunenud ning Curva Nordi pärandit kannab edasi juba uus põlvkond. Kaks aastat tagasi valmis paljude jaoks Itaalia ultrakultuuri sümboli rolli kandvast mehest ka dokumentaalfilm.

Bergamo vihaseim rivaal on Brescia ning selle iidse vastasseisu juured ulatuvad jalgpallist palju kaugemale. Kui omal ajal pidasid naaberlinnad veriseid võitlusi kohaliku võimu nimel, siis nüüd on kandunud vana vimm jalgpalliväljakule.

Atalanta ultrad on silma paistnud ka humoorikate tempudega. 2000-ndatel tassisid nad derbimängule seapõrsa, näitamaks Bresciale kelleks nad neid peavad. 2013. aastal toodi fännklubi suvepäevade ajal linnaväljakule aga tank(!), mis litsus laiaks kaks sõiduautot, mis olid sümboolselt värvitud Brescia ja AS Roma värvidesse.

Atmosfäär:

Sinimusti Bergamo ultraid tuntakse seltskonnana, kel liialt sõpru ei ole ning selle fakti üle on nad lausa uhked! Paarikümmne km kaugusel asuvat Milanot ei sallita silmaotsaski, mistõttu oli matš Interiga kahtlemata pingeliste killast.

Mängu eel tiirutas linna kohal politseikopter ning kummaline kogemus oli näha kuidas bussid külalisfännidega transporditakse staadionile relvastatud eskordi ja röökivate sireenide saatel.

Toimuv kohtumine ise oli tõenäoliselt Atalanta lähiajaloo üks olulisemaid. Milano Interi võitmise puhul olnuks Serie A tabeli liidripositsioon nende jagu ning Bergamol tiitli saatuse otsustamiseks kõik trumbid endi kätes. Paraku nii ei läinud.

Teise poolaja keskel peatati mäng ca 10 minutiks, sest üks Interi poolehoidja vajas arstiabi. Mänguseisakust naasid külalised märksa paremini, virutasid 2 kolli ning lükkasid sellega mängu põhimõtteliselt lukku ära. Kui tahaks näha asjas vandenõud, siis võiks ju öelda, et mänguseisak oli Interi kaval ja ettekavatsetud trikk!

Atalanta fännide kuuma natuuri oli ka sel mängul näha. Minust paar rida eemal istunud Interi salliga vanahärra sai enda suunas korduvalt mahlakat sõimu kuulda. Kogenud härrasmeest pani see ainult muigama.

Interi VIP sektori suunas lennutati ühel hetkel aga õlletopsid ning üks keevaline Atalanta fänn tuli turvameestel suunata staadioni sisemusse rahunema.

Linn:

Tuleb tunnistada, et linnaga tutvumiseks jäi mul seekord vähe aega. Bergamo jaguneb kaheks, kus kõrgemal asub vanalinn ja allpool uuem osa linnast.  Viimane on igatahes väga šikk, laiade tänavatega ja tänapäevase linnaplaneeringuga.

Mängueelse õlle tegemiseks leidsime kaasas olnud sõpradega ühe kena Inglise stiilis pubi, kus muide üks Newcastle-ist pärit perekond Inglise karikafinaali jälgis. Palju õnne teile võidu puhul!

Staadion ise ei asu kuskil pärapõrgus, vaid jääb kesklinnast napi pooletunnise jalutuskäigu kaugusele.

Legend:

Suurepäraseid mängijaid on Atalantast ikka ja jälle läbi käinud aga kuna pigem on olnud tegu keskmise tasemega klubiga, ei ole need staarid siia kauaks pidama jäänud. Mina toon välja ühe nime, keda enamik Calcio fänne ilmselt kuidagi Atalantaga seostada ei oskaks.

Nimelt mängis siin hooajal 1996/97 legendaarne Filippo “pool elu suluseisus” Inzaghi! AC Milaniga kõikvõimalikud karikad võitnud ja Itaaliaga ka maailmameistriks kroonitud ründaja oli klassikaline number 9, kes oli alati seal kus vaja ja tähistas iga väravat nagu viimast!

Atalantas lõi  „Super Pippo“ hooajaga 24 väravat, mis on tänaseni ainus kord kui nende värve kandnud pallur on valitud Serie A hooaja parimaks väravakütiks.

Kokkuvõtvalt:

Kui Milano klubide ja Torino Juventuse külastamine pinget ei paku, siis on Bergamo Atalanta kindlasti väärt alternatiiviks. Linna asukoht on super, staadion riigi kaasaegsemaid ning fännid 100% oma klubi taga.

Sportlikus plaanis pole kahtlustki, et Atalanta on Itaalia jalgpalli viimase kümnendi üks kõige olulisemaid esiletõusjaid. Väljakul mängitakse atraktiivset jalgpalli, hästi esinetakse nii kodustel meistrikatel kui ka Euroopas ning jalad maas finantspoliitika abil avastab Atalanta ikka ja jälle uusi häid mängijaid.

Kõik see kokku lubab uskuda, et sellest klubist kuuleme me järgnevatel aastatel veel palju. Kes teab, ehk jõuabki scudetto juba varsti ka siia linna?

Krooniku hinnang:

Bergamosse on küll soodsad lennupiletid, ent kuuldavasti lükatakse lennuliin vähemalt kuni sügiseni sahtlisse. Kurb! Klubi on aga nägemist väärt, seega soovitan külastamise plaan kavva võtta kasvõi Milano tiiruga.

---

Atalanta – Milano Inter 0:2, mäng toimus: 16.03.2025