Poleks iial uskunud, et musternäite väikesest Eesti oludesse sobivast staadionist leian ma Vändrast. Põhja-Pärnumaa alev ei ole kohalikul jalgpallimaastikul kuigi tuntud nimi, ent staadion on peaaegu et täiuslik. Peaaegu…

Vändra JK Vapruse keskpäevasele kodumängule jõudes poetab pilvedest kerget vihma. Klassika, mõtlen, pead õlgade vahele tõmmates. Just selliste ilmadega tuleb välja see, mis eristab staadionit lihtsalt väljakust.

Asukoht

Minu meelest on Vändra omamoodi saladuslik ja müstiline kant.

Kõik eestlased teavad ütlust „Tuleb nagu Vändrast saelaudu“. Ilmselgelt ei hakanud see nimi kohale külge lambist ja siin ongi alati olnud palju metsa. Miks aga just see paik rahvasuus Eesti saekaatripealinnaks kuulutati, on täpselt teadmata.

Samuti seostavad paljud seda kohta ühe kunagi kuulsust kogunud naisterahva, Vändra-Aveliga. Meesteajakirja kaanel poseerinud sekspomm sai üleöö kuulsaks ja lennutas ühes sellega tähesärasse ka oma kodualeviku. Kas seda kuulsust just otsiti, on juba iseküsimus.

Intellektuaalid seostavad Vändrat aga hoopis Eesti rahvusliku ärkamisaja kangelaste ja kangelannadega. Vändra kandist on pärit meie riigi hümni autor Johann Voldemar Jansen ja kuulus poetess Lydia Koidula.

Need teadmised aga ei lahendanud minu jaoks Vändra salapära. Kunagi aastaid tagasi tegin ma seepärast tüdruksõbraga spontaanse ekskursiooni sinna. Loksusime külabussiga Pärnust Vändrasse, tegime parkidele ja kirikuhoovidele ringid peale, vaatasime, et ainsad söögikohad on kinni, tunnetasime vaikust, jõime kultuurimaja juures purgi longerot ning sõitsime siis linna tagasi. Võib kõlada napakalt, aga koroona ajal nimetati seda meelelahutuseks.

Vändra saladused meile selgemaks ei saanud.

Koduklubi

Vändra JK Vaprus on asutatud aastal 2009 ning võib esmalt tekitada tunde, et tegu on mingitpidi seotud suurema ja kuulsama Pärnu Vaprusega. Nemadki on vaprad ja nendegi logol ilutseb mõmmik, Pärnumaa uhke sümbol. Jah, sidemed kahe klubi vahel on täitsa olemas ning kunagi on Vändra Vaprus täitnud ka Pärnu Vapruse duubelmeeskonna rolli, ent tegu on siiski täiesti iseseisva klubiga.

Möödunud kümnend oli Vändrakate jalgpalli kuldaeg, sest mitu head hooaega mängiti Esiliigas (teine divisjon). Viimati kuuluti sinna aastal 2020 ning pärast seda hangus klubi koduleheküljel aeg – värskeim informatsioon pärinebki kuue aasta tagant. Vahepeal on klubi siiski mitu liigat allapoole kukkunud, mängides nüüd viiendal tasandil (II B Liiga). Mängijate hulgas on oma noored ja mitmed Pärnu taustaga mängijad, näiteks hiljuti veel Premium Liigas mänginud Ronaldo Tiismaa.

Klubi tegemiste ja mängugraafikuga on parem end kursis hoida sotsiaalmeediakanalite, nagu Facebooki ja Instagrami kaudu.

Staadion

Selliseid areene tuleks Eestis rohkem ehitada! 2012. aastal rekonstrueeritud Vändra staadion on õpikunäide sellest, kuidas ehitada tilluke, aga mõistlik tribüünihoone, kus pealtvaatajate jaoks on esmavajadused kaetud. Katus on pea kohal, sein on selja taga ning istmed on kõrgusel, kus saad mängust korraliku ülevaate.

Staadionil on 273 istekohta, lisaks ka võimalus püsti seista. Ei midagi kosmilist ega erilist, lihtsalt üks funktsionaalne peatribüün, kus on mõeldud ka neile, keda Eesti jalgpall juba aastakümneid eirab – pealtvaatajatele.

Hoones on oma koha leidnud klubi kontor ja staadioni majandusruumid. Leidub huvitavaid nüansse, et mitte öelda veidrusi. Kodumeeskonna akendega riietusruum asub otse istekohtade taga. Põhimõtteliselt võite kuulata treeneri motivatsioonikõnet oma kohalt tõusmata!

Kummalisel kombel on ära unustatud üks väga vajalik ruum – WC. Jah, külastajate vetsu alal ei ole, selleks tuleb minna 100 meetri kaugusele kultuurimajja. Kas tõesti ei saanud staadionihoonet hädaliste tarvis meetri võrra pikemaks ehitada?

Mängupäev

Vändra Vapruse kodumängul Lasnamäe Ajaxi vastu piletit ei küsita, kohtumist väisab silma järgi umbes 40-pealine publik. Aktiivset fänlust ei ole, välja arvatud kodumeeskonna värava järel algatatud väike viisijupp. Kõige valjem kaasaelaja on üks aktiivne vanaema.

Mõtlen, kas peale minu on siin veel mõni nn tavaline pealtvaataja, kes pole kuidagiviisi seotud ei mängijate ega klubiga. Olen päris kindel, et olen ainuke, kes sõitis maha 125 km.

Ilm on soe, aga hallivõitu. Aeg-ajalt taevakraanid avanevadki, aga sel staadionil saavad märjaks vaid mängijad. Murukate paistab suurepärane, võõrusta või koondisemängu.

Puhvet on automatiseeritud ja pakub šokolaadi ja vett.

Kodumeeskond justkui hoiab mängu üle kontrolli, ent lõpu eel suskab Ajax kaks ja võidab kohtumise 1:2. Boriss Dugan on rahul, Ranet Lepik mitte.

Protokoll leitav SIIT.

Kokkuvõte

Meil on Eestis mitmeid klubisid, kel on pikk ajalugu, traditsioonid, Euroopa mängud ja kallid mängijad, aga nende publik istub ikka reklaamtahvli taga taburettidel. Ja siis on Vändra, kus paljud pole käinudki, aga kus on korralik staadion kõigi jaoks(kuni sa vetsu ei taha minna).

Mõttekoht, Eesti jalgpall!

Kaanefoto: Nordecon Ehitus