Itaalia (jalgpall) on üllatustest paks. Pisa viltusest turismimagnetist vaid 20 km kaugusel asub linn, kus jalgpallistaadionil lehvivad Nõukogude lipud, plakatid Lenini näolapiga ning sallidelt vaatab vastu revolutsionäär Che Guevara läbitungiv pilk.
On see unes või ilmsi?
Näidake mulle inimest, kes väidab, et poliitika ja sport on lahus ja ma näitan teile lollpead. Need kaks asja on osa ühiskonnast ning omavahel tihedalt seotud nii Eestis, Itaalias kui ka igal pool mujal. Nägemaks kahe valdkonna põimumist selle kõige äärmuslikumas mõttes, võtsin ette reisi Vahemere kaldale, linna nimega Livorno.
See on vasakäärmusluse oaas, kus seintelt võib leida sirbi ja vasara kritseldusi. Linn, kus keegi ei tee saladust sellest, et valimispäeval lipsab nende sedel sotsialistlike vaadetega erakonna valimiskasti. Staadion, kus ei tegeleta üksnes nostalgitsemisega, vaid mille tribüünidel kohtab täna ka Donetski mänguvabariigi sümboolikat.
1921. aastal sündis sadamatööliste linnana tuntud Livornos Itaalia Kommunistlik Partei. Peale II ilmasõda suutis läänemaailma suurimaks komparteiks kerkinud Partita Comunista Italiana isegi riigi parlamenti trügida.
Idabloki lagunemine oli ka saapamaa seltsimeestele hoop munadesse ning kuigi kommunistlikud erakonnad pole Itaalias keelatud olnud ei eile ega täna on nende toetusprotsendid nüüd võrdlemisi marginaalsed.
Mõistagi ei erinenud sotsialismi rütmis elanud linna jalgpallifännid kuidagi üldisest voolust. 70-ndatel hoo sisse saanud Livorno ultraskeene eksponeerib staadionil hea meelega kõike seda, mida saab seostada vasakpoolse maailmavaatega.
Plagud Nõukogude Liidu sümboolikaga segunevad Kuuba lippude ja antifašistlike loosungitega. Üks nende tänaseks laiali läinud ultarühmitusi kandis nime Armata Stalinista – Stalini armee.
Itaalias, kus suur osa fännidest on poliitilise spektri paremal skaalal, torkab Livorno eredalt silma. Eriliselt vaenulik õhkkond valitseb mängudes Rooma Lazio ja Hellas Verona vastu aga ka naaberlinna Pisaga.
Pingete allikas on samas täiesti erinev. Kui kahe esimese klubi fännigruppe seostatakse neonatsidega, siis Pisa puhul on tegu piirkondlikust patriotismist(Campanilismo) kantud hõõrdumisega, mis ulatub keskaega välja.
Livornolased pole siiski maailmas üksinda. Sügavad sõprussidemed jooksevad nii Ateena AEK kui Olympique Marseille fännidega, kes samuti aktiivselt vasakule vahivad.
Isegi mängijad ei jää poliitkast kõrvale. Klubi talisman ja läbi aegade tuntuim mängija on siin üles kasvanud Cristiano Lucarelli. Enne mängijakarjääri oli sotsialismi-Cristiano ultragrupi BAL(Brigata Autonomo Livornesi) liige, elades ühes teiste omasugustega staadioni põhjatribüünil klubile kaasa. 2000-ndate keskel kõmmutas ründaja oma kodulinna Serie A-sse, kus jäädi püsima 7 järjestikust hooaega.
Paraku on need päevad minevikku jäänud. Mõned aastad tagasi läks Livorno jalgpalliklubi pankrotti ning täna mängitakse Serie D-s, mida siin ametlikult isegi professionaalseks liigaks ei peeta.
Klubi õnnetus on antud juhul aga minu õnn. Poolprofi tasandil ei küsita piletite eest just liiga suuri summasid ja seega maksis pääse VIP-tsooni sadade eurode asemel vaid 50.
Kuna klubi juhtus samal päeval tähistama ka oma 110-ndat sünnipäeva, tundus täpselt õige hetk vaadata, kuidas Livorno rikkad ja ilusad jalgpalli vaatavad! Kuigi, kas rikkust ja ilu marksismi ideaalide järgi üldse eksisteerida tohiks?
Kurioosumina on 1935. aastal valminud staadion ehitatud diktaator Benito Mussolini kampaania ajal, kes fašistina oli kommunistide suurim verivaenlane. Esimesed aastad kandis jalgpalliareen lausa Mussolini esiklapse Edda nime.
Ent mõistatused ja loogikat eiravad situatsioonid kipuvadki siin linnas tavapärased olema. Näiteks on klubi tänane omanik Brasiiliast pärit juudi ärimees. See ei klapi aga kohe kuidagi kokku Livorno fännide Palestiina-meelsete vaadetega ning härra katse keelustada tribüünidel Araabia väikeriigi lipud kukkus filigraanselt läbi.
Mida siis Livorno VIP sektori raha eest ka sai? Võileibu süüa, kohvi või kangemat juua, klubi ruumides uitada ja istekoha peenemal pingil. Kuna staadion on tõeline antiik, mis pole oma peaaegu 100-aastase eksistentsi jooksul suuremat sorti renoveerimist läbinud on tegu tõelise museaaliga.
Vanamoodne jooksurada, kaarjas arhitektuur ja enamjaolt katuseta istekohad lisavad seda “vana-kooli” Itaalia jalgpalli autentsust.
Tõelise VIP elamuse eest pidin hoolitsema aga ise. Kui tavaliselt on 2,5h enne avavilet mängupaika jõudmisel ümbruskonnas juba kerge sumin, siis seekord kajas vastu ainult vaikus. Artemio Picchi staadion asub Ardenza linnajaos, rahulikus magalarajoonis kus puudub kohvikute ja baaride melu.
Kui välja jätta mõned üksikud klubi töötajad, polnud veel kohale jõudnud ei turvad ega politsei. Küll aga oli irvakil staadioni sisemusse juhatav uks. No miks mitte astuda murule, kus on mängu teinud absoluutselt kõik suurimad 2000-ndate Serie-A staarid!
Horvaatias, Splitis pidin ma väljaku äärde pääsemiseks eraldi raha maksma, siin aga sain pühale maale astuda täiesti tasuta! Paarist umbusklikust pilgust hoolimata ei hakanud mind keegi ka tülitama ja sama vaikselt kui olin tulnud, ma varsti ka lahkusin.
Ilmselt mängis unistes turvameetmetes rolli nii fakt, et klubi mängib mudaliigas, kui ka see, et külla sõitma pidanud Siena fänne polnud oodata. Sügisese omavahelise kohtumise järel lajatati neile kehva käitumise eest staadionikeeld. Hoolimata rivaalide puudumisest panid kodusatsi fännid tribüünidel püsti sünnipäeva väärilise peo.
See oli staadion, mis hoolimata oma väsinud olekust suutis omamoodi mind võluda. Kohatud inimestest kumas läbi lahkust ja sõbralikkust. Nende usk kommunismi ajab mind naerma nagu varemgi, ent jalgpallituristi jaoks jättis nähtu kordumatus minusse kustumatu mulje. Vastuolulisus – see äkki ongi Livorno Nokia?
Loe ka Toscana eri esimest osa! https://staadionikroonikad.ee/toscana-eri-1-2-mis-on-uhist-gigi-buffonil-ja-georgi-tunjovil/
Lisa kommentaar