„Okei, teeme Märjamaal peatuse ja võtame kohvi,” on üsna tavapärane vestlus autodes, mis liiguvad Tallinna–Pärnu maanteel. Tuntud teeäärses tanklapeatuses aga tegelikku Märjamaad ei näe. Selleks tuleb maanteelt maha pöörata ja avastama minna, kas kohvitopsiga või ilma.

Mööda Baltikumi põhimaanteed E67 vurab ööpäevas kümneid tuhandeid autosid ning aasta jooksul läbivad seda transpordikoridori miljonid inimesed. Selle kõige juures on Märjamaa ise üsna vaikne kohake, sest on suutnud kasvada teemürast täpselt sellisesse kaugusse, et see ei tüütaks, ent samas oleks ühendus mugav.

Kohalik klubi kannab nime Märjamaa Kompanii, mis on meie jalgpallimaastikul ainulaadne ja üpris ebatavaline nimi. Põnev ja omamoodi on ka klubi ajalugu, mis ulatub lausa esimese vabariigi päevadesse.

Asukoht

Märjamaa alevis elab umbes 2600 inimest, mis tähendab, et tanklapeatuse taga peituv koht on märksa suurem, kui esmapilgul arvata võiks. Natuke isegi üllatav, et Märjamaa pole linnaõigusi saanud, sest rahvaarvu poolest võiks küll — numbritelt on see täiesti võrreldav näiteks Kärdla või Narva-Jõesuuga ning rohkem kui neli korda suurem Eesti väikseimast linnast Kallastest.

Olemuselt on tegu üsna tüüpilise Eesti väikeasulaga — vanemad puumajad läbi asula lookleva tee ääres, nõukogudeaegsed kortermajad pisut eemal, eramud, mõned poed ja asutused, kultuurimaja, spordihoone. Igavesti pirakas kirik on ka, koos vabadussõjas langenutele pühendatud värav-ausambaga.

Koduklubi

Klubi nimi Märjamaa Kompanii viitab militaarsele taustale ja tähelepanu väärib ka asutamisaasta, milleks on 1982.

Nõukogude ajal loodud ja tänaseni eksisteerivaid jalgpalliklubisid võib Eestis sisuliselt ühe käe sõrmedel üles lugeda. Okupatsiooni tingimustes sattus jalgpall põlu alla ning enamik tollaseid meeskondi, nii vähe kui neid oli, olid sageli ühel või teisel moel seotud riiklike tehaste ja ettevõtetega. Nood aga kadusid ühes sotsialismiga.

Märjamaa Kompanii üks asutajatest oli tänaseks siitilmast lahkunud Sergei Riisalu. Ta meenutas:

“Kompanii nimi oli minu mõte. Märjamaal tegutses kunagi, veel 1930. aastate lõpus, sats nimega Märjamaa Kaitseliidu Kompanii — sellest ka inspiratsioon.

1982. aasta mais asutatud klubi kandis esialgu sponsoritele viidates EPT ja Tehniku nime. Panin võistkonna kokku ukselt uksele käies, alustasime mängimist Eesti NSV kolmandas liigas ning arenesime peksupoistest kiiresti arvestatavateks tegijateks.”

Kompanii embleemil ilutsevad tuletõrje sümbolid on aga viide lähiajaloole, sest meeskonna tuumiku moodustasid pikalt kohalikud päästjad. Klubi on olnud vahelduva eduga asutamisest saati tegev — ainult aastatel 2014–2017 laiutab statistikas suurem auk. Äärmiselt tähelepanuväärne ja amatöörjalgpallis harva kohatav järjepidevus!

Staadion

Väiksemates Eesti piirkondades on kombeks rajada kõik spordirajatised ühte kohta. Nii on lihtsalt soodsam ja mõistlikum. Kogu Märjamaa spordielu on koondunud kaasaegse spordihoone ümber, kus on jõusaal, sisehall, jalgpalliareen ning võimalused ka kettagolfaritele.

Märjamaa Kompanii mängib hetkel kuuendas divisjonis ehk III liigas ning on ajalooliselt alati olnud harrastajate klubi, kes suurde mängu pole tükkinud. Seetõttu tuleb mõista, et ka tingimused pealtvaatajatele on lihtsad. Spordihoone seina ääres, muruväljaku kõrval asub lihtne puittribüün, kuhu mahub oletatavasti umbes sada pealtvaatajat. Mängupäeva kogemus sõltub suuresti ilmastikuoludest.

Meelepäraseid vaatamiskohti ja trepiastmeid leidub igale maitsele — kohtumist võib jälgida kasvõi põliskuuskede alt.

Väljakukatteks on naturaalne muru, millega platsimeister on vaeva näinud — aasake tundus igati tasemel.

Mängupäev

Kompanii vastaseks on pealinnast külla sõitnud Pelgu City ning mäng peetakse reede õhtupoolikul. Info matši kohta on kenasti leitav klubi sotsiaalmeediast, ilm on ilus ja piletiraha ei küsita.

Nagu äeldud, ei asu staadion kuskil külaserva karjamaal, vaid otse keskuses, kus kõik on käe-jala juures. Traditsioonilise mängueelse õlle saab teha legendaarses Ruut 66 pubis.

Mängul puhvet puudub, ent see-eest asub staadion strateegiliselt niivõrd heas kohas, et seda polegi vaja. Kohalik Coop koos Peetri Pizzaga on vaid mõne sammu kaugusel ning oma kraamiga mängu nautimisele ei tee keegi takistusi. Parim mängupäeva toitlustus Eestis!

III liiga on koht, kus mängijate tase ja sportlik vorm kõiguvad seinast seina. Grotesksele puterdamisele võib järgneda oivaline sööt, orbiidile kihutatud löögile aga vaid mõni hetk hiljem ristnurka maanduv maasikas.

Soojal suveõhtul võtab kodumeeskond veenva 4 : 1 võidu ning umbes 70-pealine publik saadab meeskonna nädalavahetusele tugeva aplausi saatel.

Protokoll leitav SIIT.

Kokkuvõte

Kui ma elaksin Märjamaal, veedaksin kõik oma reede õhtud just nii.

Kaanefoto: Taimo Lehtsalu