Ma ei ole Juventuse fänn. Kuigi mul oli väiksena Pavel Nedvedi poster seinal. Ja olen olnud ühe rahvaliiga satsi loomise juures, mis kasutas selle klubi värve ja sümboleid. Ja üks mälestusväärsemaid Meistrite Liiga finaale minu jaoks pärineb 2003. aastast Juve ja Milani vahel. Fänn? Ei, miks?

Kas elu on vaid hunnik juhuseid, kus seaduspära tuvastada on võimatu? Või juhib meid ristteele sattudes hoopis saatusesõrm? Kuigi võiks arvata, et ühe jalgpalliklubi toetamine on puhtalt vaba valiku küsimus, siis siinkohal vaidlen ma vastu – vahest tundub, et samapalju kui sina leiad klubi, leiab klubi sind. Uskuge mind, lemmik jalgpalliklubi võib rääkida inimese iseloomust rohkem, kui arvata oskate!

Neil kutsika-aastatel minust lõpuks siiski Juventuse fänni ei saanud. Hoopis üks heledapäine ründestaar nimega Fernando Torres röövis mu tähelepanu ja selleks klubiks, mis vere soontes teistpidi voolama paneb sai Madridi Atletico.

Ent ajalugu minu ja Juve vahel ei saa eitada. Meie kohtumine pidi tõeks saama!

Klubi:

Juventus, mis ladina keeles tähendab noorust, asutati 1897. aastal Torinos. Genoa järel on see vanuselt teine klubi Itaalias, mis tänaseni järjepidevalt tegutsenud on. Sealjuures on Bianconeri pika puuga saapamaa edukaim jalgpalliklubi – 36 meistritiitlit on vaat, et 2x rohkem, kui lähimatel jälitajatel Milanos. Edu ja ajalugu on selles klubis elementaarsed nagu espresso ja sarvesai. Need aastad, kus Juventus kohaliku tiitli jagamises sõna sekka ei ütle on väga-väga harvad.

Edu=populaarsus. Juve on riigi konkurentsitult populaarseim jalgpalliklubi, kellele elatakse kaasa üle Itaalia ning ka laias maailmas. Ka Eestis on hulgaliselt Juventusele lojaalseid jalgpallisõpru ja küllap on selles suur osa mängida omaaegsetel superstaaridel nagu nende ikooniline kapten Alessandro Del Piero ja võrratu kindamees Gianluigi Buffon. Noorem põlvkond võis Juvesse armuda aga aastatel, kui seal mängis Cristiano Ronaldo.

Klubi on juba 100 aastat olnud Agnelli perekonna omanduses, kellele kuulub Itaalia suurim autofirma FIAT ning stabiilsel rahavool on ilmselt ka oma roll mängida selles, miks mustvalged on suutnud aastast-aastasse eduharjal püsida.

Palava armastuse kõrval kogeb klubi aga ka lausa jäist vihkamist. Juventus on number 1 vaenlane väga paljude jaoks ning paraku pole põhjuseks alati vaid kadedus. Läbi aegade on neid seostatud igasuguste põlastusväärsete tegudega nagu kokkuleppemängud, kohtunike mõjutamine, hämarad finantstehingud ja steroididel mängijad.

Kuhu iganes Juventus ka ei lähe, tõenäoliselt ootab neid seal ülimotiveeritud vastane ja hordide viisi tigedaid fänne. Tuntavat palavust võib tunda mängudes Interi, AS Roma, Fiorentina ja naaberklubi FC Torinoga.

Staadion:

Allianz Stadium on ilus nii seest kui väljast ning erilisust lisab mänguareenile taamale jääv lumine Alpi mäestik. Staadioni kauni arhitektuuriga mängivad kõrgendikud täiuslikult kokku ja lisavad areenile jäist kargust.

Varasemalt tuntigi mänguplatsi Stadio Delle Alpi nime all aga kuna 1990-aastal toimunud MM-iks konstrueeritud statka oli igas mõttes kohutavalt halb, otsustas Juve oma rahakotti tuulutada ja üks tõeliselt tänapäevane staadion ehitada.

See tähendas, et areen vabanes kolossaalsest jooksuringist, publik pääses muru vahetusse lähedusse ning tekkis päriselt jalgpalli mängimiseks mõeldud staadioni tunne.

Pilet otsatribüünile maksis 45 eurot, mängu küljelt jälgida tahtjad peavad välja käima veel ca 20.-

Äri ei seisne aga ainult piletihinnas. Staadioni küljes asub terve linnak, restoranide,kaubanduskeskuse ja isegi tipptasemel meditsiinipunktiga. Kui sinu jalgpalliklubi Eestis põlveoppe kinni ei maksa, siis võid alati (oma raha eest) Torinosse minna ning täis kõhu, fänninänni ja värske meniski võrra rikkamana tagasi tulla!

Kui juba soovituste jagamiseks läks, siis võiks meie rahvusstaadionile abi olla pildil olevast masinast. Toome A Le Coq Arena õllejagamise välja 18-sajandist!

Fännid:

Riigi võimsaima klubi fännisektor on näide sellest, kui keerukad võivad olla klubi fännide omavahelised suhted. 2000-ndate keskel paisus erinevate ultragruppide omavaheline võimuvõitlus niivõrd suureks arveteklaarimiseks, et väidevalt püüti üksteise liidreid lausa teise ilma saata.

Kuna ultragrupid Itaalias hangeldavad sageli klubi loal ka piletitega, siginesid ultrate keskele ka krimiorganisatsiooni ‘Ndrangheta “ausate silmadega ärimehed”. Tänu Juventuse populaarsusele on piletikäive mõistagi päris priske ning lõpuks ei saanud enam keegi päris täpselt aru, kes on kes.

Nagu kohalikega vesteldes selgus, mõisteti alles hiljuti kinnimajja terve ports ultraliidreid, kes tegelikult rohkem kriminaalid kui jalgpallifännid.

Juventuse ultrate mõju klubi üle on tänasel päeval märkimisväärselt vähenenud, ent legendid Drughi, Nucleo ja Fighters nimelistest gruppidest püsivad endiselt.

Atmosfäär:

Katsed ulakaid ultraid lühema keti otsa panna on mõistetavad, ent võivad samas muuta ka klubi staatust jalgpallimaastikul. Kurjategijate tribüünilt välja peksmist tervitavad kõik tõelised Juventuse fännid, ent samas võib kontrolli kägistav haare lõpuks olla see, mis ultrakultuuri välja suretab.

Giorgio, väga cool kohalik kellega mängueelset õlut libistades jutule sain, usub et tribüünid on muutumas. Ka mõne pisikese rikkumise eest võib fänn saada kuni viie aastase staadionikeelu ning selline kord on tema hinnangul ultrate seast rehaga üle käinud.40-ndates mees kuulus varem ultragruppi nimega Arditi ning on enda sõnul staadionil käinud üle 30 aasta.

Teda on Londoni Stamford Bridge-ilt välja visatud kanepipläru süütamise eest(“Itaalias ei pane tribüünil suitsetamist keegi millekski!”), olnud kohapeal kolmel Meistrite Liiga finaalil(Juve kaotas neist viimse kui ühe) ning olnud elustiili raevukas patrioot(ausad võitlused teiste gruppidega on pikalt osa ta elust olnud).

Vastutus olla isa kahele väiksele tütrele on Giorgio elu pannud täna mõistagi teise perspektiivi. Kuskil tänavaotsal kaklemine on nüüdseks minevik ja pikad fännireisidki ei ole enam päevakorras. Ent Juve kodumängud on sellegipoolest tähtsad, tema väljapääs argirutiinist. Ja nagu ta ise ütleb, ei käi ta siin jalgpalli vaid inimeste pärast. Siit on ta leidnud sõbrad kogu eluks.

Saanud aru, et minu eesmärk pole mitte jalgpall ise, vaid fännikultuuri nägemine, kutsub Giorgio mu lahkelt Curva Sudi, otse Juventuse tõsihullude fännide keskele! Seal on palju neid, kes elanud Itaalia jalgpallifänluse kirge kogu südamega ja esireast.

Kahjuks pole mängule saabunud Genoa ultraid, kes boikoteerivad kohtumist karmide isikutuvastus reeglite vastu.

Giorgio lehvitab lippu numbriga 39, mis on austusavaldus Heyseli katastroofis hukkunutele. 1985. aastal staadionil puhkenud kaoses kus Liverpooli huligaanid üritasid Juventuse sektorisse tungida, suri kümneid inimesi ning tegu on ühe mustema päevaga jalgpalliajaloos. Iga mängu 39. minutil laulavad ultrad järelhüüet kadunutele ning teotavad igavesti õnnetuses süüdlaseks peetavaid Liverpooli fänne.

“Oleksid pidanud seda kohta 10-15 aastat tagasi kogema. Me poleks üksteise juttu kuulnudki!” on Giorgio siiski veendumusel, et vanasti oli väravatagune olustik uhkem.

Linn:

Kohe näha, et siin linnas liigub raha ja liigub edu. Laiad tänavad, suured väljakud, glamuursed poetänavad ja uhked pangad. Linna taustal valgelt säravad Alpid ei jäta sind uusi paiku avastades hetkekski maha.

Soovitan külastada Itaalia automuuseumi, mis ei piirdu üksnes kohaliku vägevusega, vaid kiikab ja puudutab ka teiste riikide autoajalugu, reklaamindust, disaini ja palju muud.

Kuna Juve pole siin linnas ainuvalitseja, tasub üle vaadata ka Grande Torino mängupaik, mille ümber laiub linna üks suurimaid parke.

Torino on küllaltki moodne ja euroopalik linn, kus võib avastada ka palju äratundmist Eestiga. Näiteks sattusin kohalikku baari, mis meenutas oma stiililt vägagi Põhjala Tehast või Telliskivi kohakesi Tallinnas. Tegu ju on suure tööstuslinnaga, kus sarnaselt Eestiga on paljud vanad tehased tühjaks jäänud. Siingi leiavad nad uue loova otstarve eeskätt kultuuri ja vabaaja keskuste näol.

Nägin päris ligidalt ka Torino teist tahku. Barriera di Milano linnaossa turistid ilmselt sattuda ei plaani, kuna tegu on selgelt ühe vaeseima linnaosaga. Multikultuurne asum on räämas, kohalike sõnul meelispaik kriminaalsele seltskonnale ja politseil jagub tööd seal liigagi tihti.

Ja loomulikult võtsin mina oma majutuse sügavale selle linnaosa keskele! Väike eeltöö tasub alati ära teha enne minekut aga seekord läksin soodsa hinna, viisaka skoori ja iseenda laiskuse õnge. Tegelikult polnud midagi hullu, relvi poest osta ei saanud, kaklusi nägin ainult ühte ja keegi mind tülitama ei kippunud. Samas, kui soovitama peaks – vältige!

Legend:

Üks ja ainus, Alessandro Del Piero! Ründestaar sirgus Juventuse legendiks ajal, mil Serie A oli maailma jalgpalli tipus ning temast sai peagi klubi kardetud eesliini üks sümboleid.

20 aastat Juventuse suguses klubis vastu pidada räägib mehe oskustest palliväljakul selget keelt ja fännid pole oma pikaaegset kaptenit unustanud. Ka viimasel mängul heisati fännisektoris Del Piero nime kandev plagu ja järgnesid mõned kiidulaulud kauaaegsele kaptenile.

Kokkuvõtvalt:

Ilmselt on Juventus Stadium parim koht kuhu minna kui tahad näha tasemel jalgpalli, hingata Itaalia jalgpalli ajaloo aure ja nautida samas kõiki tänapäevaseid mugavusi. Miks mitte külastada kogu perega!

Loodan vaid, et võitlus kurikaeltega ei hävita Juventuse tõelist fänlust. Ultrakultuuri ülereguleerimine keeldude ja käskudega on oht, mis võib muuta tribüünid hingetuks ja elutuks massiks. Itaalia vajab jalgpalli kogu oma eheduses, mitte vaid selleks maskeeritud meelelahutust!

Krooniku hinnang:

Väga laiale seltskonnale seeditav sihtkoht. Sobib nii jalgpallituristile, kui lihtsalt välismaist jalkakogemust otsivale inimesele.

---

Torino Juventus – Genoa CFC 1:0, mäng toimus 29.03.2025