Kui ma näen mängule kõndides endast mööda tuhisemas Vespa rollerit, mille juhil lehvib kaelas Harju JK punane sall, tekib mul tunne, et olen Eesti asemel hoopis kusagile Lõuna-Euroopasse jalgpalli vaatama sattunud…

Mida tegid sina aastal 2019? Seitse aastat tagasi mängis Harju JK Laagri Eesti viiendas divisjonis – asjaarmastajate liigas koos teiste amatööridega. Laagri kooli staadionil koguti hooaja keskmiseks publikunumbriks 34 inimest, mis on liigat arvestades üsna harju keskmine tulemus (hehe, väike kalambuur).

Täna mängitakse väikeses Tallinna-lähedases asulas aga Premium Liiga vutti, püsitakse esineliku kandadel, publikurekord on 612 ning mänguareen on saanud tutika muru ja uhiuue tribüüni. Päris tormiline areng!

Asukoht

Tihedalt pealinna roherajooni Nõmmega piirnev Laagri on üks neist piirkondadest, kuhu linnakärast väsinud pereinimesed end sisse seada armastavad. Tooni annavad rohelus ja rahu, kergliiklusteed, eramud ning uusarendused. Samas on kõik vajaminev käe-jala juures, kaubanduskeskused pole kaugel ning Tallinna kesklinna jõuab rongiga vaid veerand tunniga. Halduslikult kuulub Laagri Saue valla koosseisu.

Jep, täpselt nii igav koht ongi.

Koduklubi

Sportlikus plaanis pole asjad Laagris aga sugugi igavad. Alates 2009. aastast ajab aleviku jalgpalliasja Harju Jalgpallikool, mille esindusmeeskond kannab nime Harju JK Laagri. Üle terve Harjumaa jalgpallitrenne läbi viiv klubi tegutses üsna märkamatult kümme aastat, kuni 2019. aastal hakati mühinal mööda liigaredelit tõusma.

2023. aastat alustasid punasärgid juba Eesti meistrivõistluste kõrgseltskonnas: peatreeneriks portugaallane Victor Da Silva ning silmis siht kõrgliigas ankur maasse kinnitada. Kahjuks ei läinud asjad plaanipäraselt ning juba aasta lõpuks pareeris Premium Liiga halastamatu konkurents Harju esimese ambitsioonika katse.

Ent aasta hiljem lunastati kõrgliigapilet uuesti ning hooajal 2025 jäädi Premium Liigasse juba probleemideta püsima. Eelmine hooaeg läheb HJKL-i ajalukku kuldsete tähtedega, sest lisaks sportlikule edule tehti ajaloo esimene müügitehing välismaale (Martin Jose Sloveenia kõrgliigasse) ning Karel Eerme esitused teenisid talle koha A-koondises – samuti midagi sellist, mida polnud Laagris varem juhtunud.

No ja kui me juba joovastava edu kohta siin märkmeid teeme, siis olgu mainitud ka see, et klubi kodustaadion sai samuti mitme märkimisväärse uuenduse võrra rikkamaks!

Staadion

Laagri areen on põhimõtteliselt ei midagi muud kui koolistaadion. Seegi näitab, kuivõrd kiiresti on Harju jalgpall arenenud – kui III liigas pallimiseks kõlbabki igasugune jalkaplats, siis kõrgliigas tundub staadion, mille põhifunktsiooniks on kehalise kasvatuse tundide läbiviimine, pisut kohatu.

Ent laagrikad pole loorberitele puhkama jäänud ning koos jalgpalli eduga on ka staadionit kõvasti järgi aidatud. Eelmisel aastal vahetati välja vaibaks kulunud kunstmuru ning sellele järgnes kohe ka lihtsakoelise, ent praktilise tribüünihoone ehitus. Värske katusealune mahutab enda alla 500 inimest ning enam ei pea mängu jälgima vihma ja tuulte meelevallas lageda taeva all.

Tribka on lihtne, samas hubane ning muudab matšide jälgimise palju inimlikumaks. Päris katuse all, ülemisel istmereal, on kohe eriti mõnus mängu jälgida, kuigi vaatevälja piiravad massiivsed talad. Ja ettevaatust – ärge pead ära lööge!

Kohtumist saab jälgida ka eemal asuvalt künkalt – seegi pakub hea ilma korral päris head vaatenurka. Kui tahta, saab jalgpallielamust ka tuimalt varastada, sest aiataguseid kohti, kust mängu ilma piletita jälgida, on küllaga. Seda võimalust kasutas siiski vaid kolm-neli inimest.

Staadionihoone puudub, riietusruumid asuvad koolimajas ning publiku tarbeks on värvikirevad oranžid WC-d, mis jäävad kahetsusväärsel kombel ka teleülekandes pilti. Lehvitage kaamerasse, kui teinekord sealt väljute!

Mängupäev

Sotsiaalmeedias on mänguinfo kenasti üleval, kuigi telefoniga sirvides ei leidnud ma piletiostu infot. Link hooajakaardi soetamiseks on olemas (mis on hea), aga mitte üksikpileti ostmiseks (mis on halb). Heakene küll – väga vahet pole, sest eelmüük hinnasoodustust ei anna: nii veebist kui kohapealt ostes on taks sama – 12 eurot.

Hind kuulub kohaliku jalgpalli mõistes kallimate sekka ning jääb igaühe enda otsustada, kas seda on palju või parajalt. Klubi pakub oma toetajatele võimalust soetada ka hooajakaarte, millest odavaim maksab 66 eurot, priskemate hüvedega toetajapakett aga 500 eurot.

Eesti kliimale kohaselt suudab ilm kahe tunni jooksul muutuda päikesepaistest mängu alguses kurjakuulutavalt pilviseks selle lõpus. Parkimiskohti on koolihoov täis ning piirkonda saab mugavalt ka rongiga.

Asjalik ampsuvalik on Harju mängupäevakogemuse juures kindlasti suur pluss. Toitlustust pakub food truck, kus on lai valik burgereid ning ka mitut sorti karastusjooke nii õlle- kui limpsisõpradele. Toiduhinnad varieeruvad viiest viieteistkümne euroni, õlu samuti viiekas.

Ühe kuuldud tähelepanekuna jäi kõrvu, et menüü võiks sisaldada ka midagi sellist, mida saaks kiirelt kätte – näiteks hot dog või soe võileib.

Müüdav fänninänn? Ei pannud tähele.

Laagri staadioni rahvas läheb mängu jooksul mõnusalt käima, elab valjult kaasa ja seeläbi tekib väikesel tribüünil palju „suurem“ atmosfäär, kui pealtvaatajate arvust (321) eeldada võiks.

„Tõbi! Söö mune!” on mõnusalt raevukas, ent roppustevaba ja delikaatselt vulgaarne hüüatus kohtuniku suunas.

Lisaks trummile on fännisektoris ka pasun – ja mitte see plastmassist närakas, vaid päris pill, millega muusik ka opereerida oskab. Väga omanäoline ning pisut koondisematši vaib!

Laagri Ultrad suudavad oma häälekusega ka vastasele naha alla pugeda, sest muidu poleks Pärnu Vapruse mängijad oma võiduväravat ilmselt nende ette tähistama tulnud. Mäng ise läkski Pärnule 2:1.

Protokoll mängule leitav SIIT.

Kokkuvõte

Atmosfääri on.
Elementaarsed tingimused on.
Valikus head sööki/jooki on.

Soovitan külastada!

Kaanefoto: Harju JK Laagri