Kui väikesed jalkahullud poisid Itaalias enam mängijaks sirgumisest ei unista, siis mõtlevad nad ühel päeval mõne ultragrupiga liitumisest. Kõrvalseisjates ühtaegu nii huvi kui aukartust äratavatel rühmitustel on aga omad reeglid, mis olenevalt vaatenurgast elustiilile kas veelgi enam vurtsu lisavad või hoopis õhu sisinal välja lasevad.

Aukoodeks või mentaliteet(Ultras Mentalita) on fanaatiliste fännide jaoks midagi jumalasõna sarnast, mille järgi elada, käituda ja mille juurde segastel ajahetkedel pöörduda. Erinevalt kristluse 10 käsust, ei ole ultrate elustiili tüvitekst piibli kombel kahjuks saadaval.

Need on kirjutamata reeglid, mis liiguvad suust suhu, grupist gruppi ja põlvkonnalt põlvkonnale. Kaoses korda leida olevat sama keeruline kui kunstis kunsti näha. Aga ometi – võimalik!

Järgnevalt laon lagedale 10 põhilist punkti, mis jalgpallifänluse hardcore oma kujuteldavale kirikuseinale on naelutanud!

• Toeta klubi terve mängu vältel!

Pole vahet, kas sinu võistkond on soosik või mitte. Pole oluline kas parajasti mängu võitmas või kaotamas. Pole tähtis kas tiitlipretendent või kolmanda liiga tabelilõpu kotik. Oma klubi toetab ultra jäägitult, valjult ja lõpuni välja. Alates esimesest minutist kuni viimaseni. Kaasa elamise kohaks on aga fännitribüün – seal ei istuta ega vahita telefoni, seal antakse minna nii, et hääl ära!

•  Klubi on suurem, kui miski muu

Tõelise fänni jaoks on toetatav klubi A ja O, kõige tähtsam asi üldse. Mängijad võivad vahetuda, klubi juhtkond vastukarva olla, peatreener loll ja paha. Ent klubi armastatakse tingimusteta ehk lühidalt: särk on olulisem, kui mees selle sees.

Kui mõni mängija juhtub aga tõesti fännide südamesse pugema, ei tunne armastus piire. Heaks näiteks on Francesco Totti Roomas, Diego Maradona Napolis või Luca Vialli Genova sini-valgel poolel.

•  Kanna oma värve uhkusega

Toetatava jalgpallivõistkonna värvide ja grupi sümboolika kandmine on auasi. Seda võib teha igal ajal aga kindlasti mängupäeval! Isegi kui kohtumine toimub vastase territooriumil ja on kuulutatud karukoopaks!

Siinkohal tuleb aga korrata ühes varasemas postituses mainitud tõdemust – ultrad on grupina kõik ja üksi mitte miski. Näiteks üksipäini Juventuse vormiga Interi mängule minek tõotab olla lauslollus.

•  Ultra on ultra 24/7

Itaalias ja teistes arenenud jalgpallikultuuriga riikides tähendab ultraks olemine elustiili, mis ei piirdu vaid mängudel käimisega siis kui tuju tuleb. Ultrad sätivad oma elu jalgpalli järgi, mitte vastupidi ning kui tähtis mäng on 7h bussisõidu kaugusel, siis nii lihtsalt on. Seisus kohustab!

Matšide vahele jäävat aega kasutatakse ära aga organiseerimise poolel, olgu selleks tulevased fännireisid, plaanitavad tifod(uhked, reeglina kindla sõnumiga koreograafiad tribüünil) või muud fänlusega seotud küsimused.

•  Aus võitlus

Ultraks olemine selle subkultuuri ürgses mõttes tähendab valmisolekut füüsilisteks kokkupõrgeteks. Linna nimel! Ultrakoodeksi järgi peab säärane võitlus olema „puhas“. Kasutada ei tohi midagi peale rusikate ning kangid, kaikad, noad ja muud külmrelvad jäägu koju. Samuti on keelatud loopida kive, pudeleid või muid objekte. Aa jah, pikali löödud vastasele oleks ka kena, kui rohkem ei virutaks.

• Ultrad võitlevad omavahel!

Sellised kokkupõrked pole juhus, vaid planeeritud tegevus. Need toimuvad rühmituste vahel ning on reeglina kokkulepitud kindla toimumisaja ja kohaga. Keelatud on igasugune vägivald naiste, laste ja teiste tavaliste fännide suhtes, kes gruppidesse ei kuulu.

Võitlus võiks olla numbriliselt enam-vähem võrdne ning argpükslikusse suhtutakse suure põlgusega. Kes kokkupõrke puhul taganemise või põgenemise tee valib, võib arvestada, et tema päevad ultrate liikmena on loetud.

•  ACAB

See laialt levinud akronüüm tähendab jalgpallimaailma undergroundis: All Cops Are Bastards( kõik mendid on värdjad). Ei pane ilmselt kedagi üllatuma, et regulaarseid taplusi kultuuri osaks ja traditsiooniks pidavad pundid politseist lugu ei pea.

Lisaks on ultrad kaunis vaenulikud ka ajakirjanduse suhtes. Oma Itaalias viibitud aja jooksul olen korduvalt pidanud toonitama, et olen blogija, mitte ajakirjanik.  

•  Mis toimub mängul, jääb mängule

Kõige selle juures tekib küsimus, et kas ultral vaba aega ka on? Ja kui on, siis kas perepuhkus Sitsiilia saarel on üldse mõeldav, kui oled just nädal varem Palermo capo-le vastu hambaid virutanud?

Vastavalt koodeksile on jalgpalli asjad eraelust selgelt eraldi ning probleeme ei peaks tekkima. Üksi oleva ultraga tüli ei norita, eriti veel kui ta veedab aega oma perega. Kas see ka päriselus nii toimib – pole aimugi!

•  Austus vastase vastu

Kuigi mängu ajal on vastasmeeskonna fännid vaenlased on suures pildis tegu ikkagi kamraadidega ja inimestega, kes jagavad sarnaseid põhimõtteid. Mõned grupid omavad isegi ametlikke sõprussidemeid.

Heaks näiteks on ka grafitikunsti puutumatus. Isegi kõige suuremad rivaalid peavad üksteise loomingust lugu ning kunstiteoste sodimine on väga halb ja taunitud käitumine.

• Austa koodeksit ja ela selle järgi!

Kui tahad olla tõeline ultra, pead vastavalt kümnele käsule ka elama. Ultrate aukoodeks on selleks, et seda järgida ning reeglite rikkujat ootab karm vutikohus. Grupi nime ja au määrinud liikme tegevust võidakse menetleda hundiseaduste täie rangusega! Kes ei soovi põhimõtteid austada, ei ole rühmituse tegevusse edaspidi oodatud.

---

Välja toodud kümme on mõistagi vaid jäämäe tipp. Kui palju neid reegleid järgitakse on tegelikult omaette küsimus. Ka ultrad ise tunnistavad, et seadusi tõlgendatakse üpris vaba voliga ning on olemas lugematul hulgal näiteid, kus nende reeglite peale kustakse kõrge kaarega.

Viimase Rooma derbi eel konfiskeeris politsei staadioni ümbrusest kümneid väga „fantaasirohkeid“ külmrelvi. Saksamaal Hamburgis ründas HSV rühmitus päise päeva ajal tavalisi Kölni fänne, kellest enamik olid keskealised mehed ja naised. Kõige kainestavam näide aga asub siinsamas Genovas.

Vaid mõnekümne sammu kaugusel Marassi staadioni peauksest asub mälestusmärk, mis linna giidituuride sekka paraku ei kuulu. See mitme meetri kõrgune kivisammas on pühendatud Vincenzo Claudio Spagnale.

Spagna oli Genoa fänn, kes 30 aastat tagasi staadioni ligidal sõprade seltsis aega parajaks tegi. Algavat mängu AC Milaniga Claudio aga ei näinud. Ühel kõrvaltänaval puhkenud konflikti käigus Milani ultratega tabas teda saatuslik noahoop. Ta jäi igaveseks 25-aastaseks.