Itaalia jalgpallis kakeldakse absoluutselt kõige üle. Kahe klubi kangele rivaalitsemisele võib aluse panna naaberlus, poliitika, keskajast püsiv vihavaen või hoopis…juust!

Nagu varasemalt kirjutatud sai on Genova eripäraks kaks jalgpalliklubi ning loomulikult tekib siin situatsioon, kus välja tuleb selgitada Liivimaa parim ratsutaja. Lihtne ja loogiline!

Ent rivaalitsemine Itaalias ei piirdu linnasiseste arveteklaarimistega. Kaugel sellest!

Avastasin hiljuti netiavarustest hea pildi, kus on toodud välja osa Itaalia jalgpalli kõige tulisematest mängudest. Nende klubide omavahelised kohtumised on laetud erilise pingega ning kõigi ühisnimetajaks on fakt, et mängus on midagi enamat kui vaid tulemus.

Naabrist parem olemise kultuur on Itaalias, eriti jalgpallis, väga tugevasti juurdunud. Omavahelised antipaatiad ei ole aga laest võetud. Sageli on nende taustad nii keerulised ja pika ajalooga, et õieti ei mäleta enam keegi, kuidas asi alguse sai.

Rivaliteetide algpõhjustes mingisuguse loogilisuse tekitamiseks liigitan need neljaks kategooriaks.

• Ajalugu

Kohalikud jalgpallikismad on väga tihti seotud Itaalia rikkaliku ajalooga. Enne kui riik 1871. aastal ühtseks tervikuks sai, koosnes poolsaar aastasadu väikestest linn- ja kuningriikidest, mis sageli omavahel sõdu pidasid.

Nii kujunes välja väga tugev piirkondlik patriotism, mida nimetatakse Campanilismo. Kohalike jaoks on sünnikoht väga suur osa nende identiteedist ja kuuluvusest ja nii on itaallaseks olemise kõrval sama oluline ka täpne päritolu.

Muide, Itaalia keelel on rohkelt dialekte ja kõik piirkonnad ei kõla sugugi ühtemoodi. Näiteks Lõuna-Itaaliast pärit Antonio Cassano vängest Puglia aktsendist polnud Itaalia koondises keegi midagi aru saanud. Niiet väike võrukate-setode probleem siingi!

Jalgpallis tuuakse need vanad vastuolud taas välja, sageli ekstreemsetes mõõtmetes. Ustavus traditsioonidele, oma linnale ja seda esindavale klubile on Itaalia ultrakultuuri üks kandvamaid tugisambaid. Just see selgitab osaliselt ka fännigruppide lembust löömingute järele.

Kõige vanem, otsapidi keskajast pärinev rivaliteet on Brescia ja Bergamo vahel, mis jalgpallis Lombardia derbi nime kannab. Rohkem infot selle kohta leiab SIIT.

• Poliitika

Katse eristada sporti ja poliitikat Itaalias on täiesti naeruväärne ettevõtmine. Siinne fännikultuur ei ole mitte ainult segunenud poliitikaga, vaid võib julgelt öelda, et sellega koos üles sirgunud.

Kui marufänlus 60-ndatel pead tõstma hakkas, seisis Itaalia ühiskond keset suuri sotsiaalseid ja poliitilisi rahutusi. Ringi liikus kommunismitont, kellele oponeeris vihane paremäärmuslus.

Perioodi mida tuntakse „tina aastatena“(Anni di Piombo) nottisid erinevad poliitlised ja terroristlikud organisatsioonid riigis maha üle 400 inimese, kaasa arvatud Itaalia peaministri Aldo Moro. 

Rahvast täis tribüün on hea platvorm maailmavaate levitamiseks ning poliitika leidis tee jalgpallistaadionile. AS Roma kõige esimene fännirühmitus, tänaseks lagunenud Fedayn oli avalikult vasakpoolne(elagu kommunism!), samas kui Rooma Lazio Irriducibili adopteeris fašistlikud vaated(Mussolini hurraa!).

Kõige tuntum poliitklubi aga on ilmselt Livorno, linn kus sündis Itaalia kommunistlik partei. Tänase päevani lehvivad nende staadionil Che Guevara pildiga plagud ja Nõukogude Liidu lipud.

Paljud ultragrupid aga proovivad poliitika levikuga tribüünidel hoopis võidelda ning sellest end igati distantseerida.

• Põhi vs. Lõuna

Itaalia suur ühiskondlik probleem on alati olnud erinevus riigi põhja ja lõunaosa vahel. Põhi on täis tööstuslinnu ja jõukust, lõunas aga on…parem ilm? Ühesõnaga, et mitte eksida rajale millest ma suurt midagi ei tea, nendin lihtsalt, et jalgpallis on see vastuolu silmaga näha.

Riigi meistriliiga 20-st klubist mängib sel hooajal allpool Roomat vaid 2. Meistritiitlite arvestuses on aga asi veelgi enam kaldu!

Fänluses kasutatakse seda kõike muidugi julmalt ära ja tribüünidelt sihitakse lõunaosa klubide pihta valusaid torkeid ja ebaviisakaid pilkeid. Kõige markantsem näide on ilmselt Napoli, keda on läbi aastate sõimatud küll riigi kloaagiks, koolera haigeteks ja soovitud, et Vesuuv nad mataks.

Tuntuim põhi-lõuna vastasseis on Torino Juventuse ja Napoli vahel.

• Tülid, sport ja muu

Põhjuseid, miks kahe klubi fännid üksteise peale hammast ihuvad võib olla kümneid. Derby della Sole Napoli ja Roma vahel oli vanasti sõbralik kohtumine, mis aga pärast fännide tülli pööramist on võtnud hoopis teistsuguse iseloomu.

Vaenlase sõpra ei saa samuti sallida. Nii on Sampdoria fännid verised Torino peale, keda sidus nende linnarivaali Genoaga ametlik sõprus(Gemmelaggi).

Leidub ka täiesti uskumatuid vastasseise. Derby del Violino seisneb küsimuses kumb linn, kas Cremona või Brescia, leiutas viiuli! Parmigiano-Reggiano rivaliteedi algpõhjuseks on aga samalaadne küsimus juustukera kohta!

Kõige eelneva taustal on puht sportlik rivaliteet kahe riigi edukaima klubi, Internazionale Milano ja Torino Juventuse vahel lausa igav, kuigi eks sealgi ole halle varjundeid.

Ja ometi on siin välja toodud vaid väike osa keerukatest jalgpallisuhetest, mis sellele riigile omaks saanud.

Üritasin hankida pileteid mõned nädalad tagasi toimunud Carrarese ja Spezia vahelisele kohtumisele, ent selgus, et kahe naaberlinna mäng on nii popp, et sinna müüakse pileteid vaid siis, kui oled kohalik.

Vaid 3500 pealtvaatajat mahutav staadion müüdi välja loetud minutitega. Võõrsilfännidel keelati üldse kohale tulla, hoidmaks ära vägivaldseid kokkupõrkeid. Nojah, tavaline pühapäev Itaalias!

Sel nädalavahetusel Milanos ootab ees aga üks maailma tuntumaid derbisid AC Milani ja Interi vahel. Oodakem reportaaži!

---