Viljakas kirjanik ja suur viskisõber Mark Twain ühmas kunagi, et igas maailma sadamas on mõni eestlane. Tuleb tõdeda, et taaskord oli tal õigus. Minugi jalkareisi epitsentriks on ajalooline sadamalinn, Vahemere rannikul asuv Genova.

Enne veel kui jalkajuttude juurde asume, tuleks ära õiendada mõned korduma kippuvad küsimused ehk „miks?“ ja „kuidas?“

Niisiis,

Miks Itaalia?

Nagu avapostituses mainitudki sai, siis on Itaalia organiseeritud fännikultuuri sünnimaa. See väravatagune mass fänne keda teleülekannetes näete ei ole lihtsalt mingi suvaline punt, vaid omaette liikumine mis koosneb sageli lausa mitmest eraldi grupist. Igaüks neist kandmas kindlat nime, lippu ja muud vastavat sümboolikat. Oma klubi toetamist võetakse siin väga tõsiselt ja staadionimelu on üks Euroopa parimaid.

Lisaks polnud ma kunagi varem Itaaliasse sattunud, keel on ilus, toit hea ja isegi liikluspilt meeldib – elagu Fiatid, Lanciad ja Alfa Romeod!

Miks Genova?

Esimesed uidumõtted algasid tegelikult hoopis lõunast! Sitsiilia ja Lõuna-Itaalia on kahtlemata vahvad aga sealt reisimine olnuks mõnevõrra tüütum. Rooma ja Milano on küll seksikad aga suured linnad, kus ka kallim elada.

Genova oma ca poole miljoni linnaelanikuga tundus täpselt paras ja lisaks on siin linnas lausa 2 suhteliselt võrdset jalgpalliklubi. Ei saa alahinnata ka alateadvuse mõju – Eestis olen elanud Virtsus, Pärnus ja Tallinnas ehk terve elu ikka pigem mere ääres.

Aga kuidas?

Noh, ma olen hirmrikas ja minu raha-aliasega võite tutvuda SIIN. Okei, nali! Tegelikult olen täitsa tavaline mees, töötan spordiennustusega tegelevas ettevõttes ning ametiülesandeid on leivaisa lahkel loal võimalik täita kust iganes maailma otsast. Bolti omanik Markus Villigit ajab selline asi muidugi närvi aga taksod temaga!

Muide, viidatud Rahakratti soovitan teil sellegipoolest jälgima hakata. Minu finantsmõtlemisele on tema asjalik blogi küll ainult turgutavalt mõjunud!

Mis puutub Genova linna endasse, siis tegu on Vahemere suurima sadamalinnaga, asudes Milanost ca 2 tunni kaugusel. Pisut selline tundmatum koht, mis turismi sihtkohana ilmselt eestlaste Itaalia top 5 sekka ei mahugi.  

Kena on siin ikkagi ning kliima on võrreldes ülejäänud Põhja-Itaaliaga talvelgi veits mahedam, kuna linn paikneb mere ja mägede vahel. Keskmine temperatuur jääb seega ka talvekuudel ca 12 juurde, suvel aga on siingi põrgulikult palav.

Ajalooliselt on sel kandil kõvasti krediiti, sest keskajal oli tegu ühe põhilise kaubanduse tuiksoonega ja kohalikud kröösused lausa püherdasid rahas. Siin on sündinud Christoph Kolumbus, kelle avastatud Ameerikat Donald Trump meeleheitlikult vägevaks üritab taastada.

Lähemas ajaloos on koht uudiskünnise ületanud aga ühe traagilise sündmusega, kui 2018. aasta augustis kukkus kokku Ponte Morandi sild, viies hukka 43 inimest.

Lisaks on piirkonnal kõva armastuslugu pestoga, ehk siis need rohelised makaronid on just siit pärit!

Nüüd aga jalgpallist!

Genova on koduks kahele jalgpalliklubile, 1893 loodud Genoa CFC-le ja 1946. aastal ilmavalgust näinud UC Sampdoriale. Kõnekas on fakt, et jalgpallihullus Itaalias just siit algaski, sest Inglise madrused olid need, kes seda mängu kohalikele tutvustasid. 4 sinisärkide maailmameistritiitlit hiljem võivad britid seda tegu küll maapõhja kiruda aga mis tehtud see tehtud.

Klubidest mõne sõnaga:

Genoa CFC

Tegu on Itaalia vanima tegutseva jalgpalliklubiga ning 9x Itaalia meistriga. Kui viisakas tiitlisaak tuleb teie jaoks üllatusena, siis tõepoolest, seda ei saa ette heita. Viimane sellesinane trofee võideti nimelt aastal 1924, ehk nii ammu, et isegi Vladimir Lenin veel elu ja tervise juures oli! Või noh, tervise juures enam nii väga mitte.

Klubi muide asutati Inglaste poolt ja esialgu ei tohtinud kohalikud selles mängidagi! Briti mõjutused selgitavad ka näiteks klubi kodustaadioni ehitust. Siin puuduvad kohalikus stataskeenes tavapärased jooksurajad ja publik on väljakule palju lähemal.

Viimastel kümnenditel on klubi pendeldanud kõrg- ja esiliiga vahet ilma suuremat edu saavutamata. Küll aga on klubi silma paistnud hüppelauana, kust noored talendid tuule sulestikku saavad. Kuulsamate nimedena võib välja tuua Stephan El-Shaarawy, Domenico Criscito ja Diego Milito. Tänavu juhendab meeskonda legendaarne prantslane Patrick Vieira.

Sampdoria UC

Sampdoria on poole sajandi jagu noorem klubi, mille nimi tuleneb Sampierdarena linnaosast ja kunagi ammu elanud ropp-rikkast tüübist Andrea Doriast.

Kodumaise liiga on blucerchiati (klubi hüüdnimi) võitnud täpselt ühe korra – 1991. Need olid head aastad, kus klubi ründeliinis rokkisid Gianluca Vialli ja Roberto Mancini, kellest esimene on kahjuks juba taevastele radadele lahkunud.

Viimati tegid rahva südamed soojaks Antonio Cassano ja Giampaolo Pazzini, kes tüürisid oma kollidega klubi 2010. aastal Meistrite Liigasse. Hetkel on Sampdoria riigi kõrgliigast sootuks välja pudenenud ning tänavune aasta ei suju samuti liiga hästi.

Muide, Sampa akadeemias on mänginud lausa 3 eestlast: Henri Anier, Joonas Tamm ja Markus Soomets!

Kahte klubi ühendab fakt, et Marassi staadionit tuleb omavahel jagada ning vahest ka see, et sportlikus plaanis on mõlemad võrdlemisi sitad. Noh, vähemalt Milano klubide ja Torino Juventusega võrreldes.

Klubide fännid võivad küll kõrvuti elada ja ka tribüüne jagada aga üksteist ei sallita siin silmaotsaski. Rivaliteet on üks Itaalia tulisemaid ning paari kuu tagune Coppa Italia kohtumine lõppes sellega, et märatsemise eest said mõlemad klubid järgnevad 2 kodumängu tühjade tribüünide ees mängida.

Benvenuti in Italia!