„Üksi olles ei ole Ultra midagi väärt. Sa oled mitte keegi. Aga üheskoos, oleme me grupp. Üheskoos oleme me võimsad!“

Francesco Lettieri 2020. aasta filmist „Ultras“ pärinev tsitaat kirjeldab suurepäraselt kultuurilist fenomeni, mis 60-ndate Itaalias võimsa lainena üles kerkis ja tänaseni kaldast kaldani õõtsub. Fanaatilisel liikumisel on omajagu nii häid kui ka halbu külgi.

Itaalia hardcore-fännikultuurile keskenduv linateos jagas jalgpallifännid kahte leeri. Ühed peavad seda vägagi täpseks portreeks inimestest, kes on oma klubile ja ultrate elustiilile surmani lojaalsed. Teised olid kriitilised, heites ette asjatundmatust, kallutatust ja vähest „actionit“.

Kui minult küsida, siis pigem on film hea ja tunnetuslikult tõetruu. Seda kas ka 100% täpne, saavad öelda vaid need, kes naha ja karvadega asjas sees. Filmi ennast on võimalik Netflixi vahendusel endiselt jälgida.

Üks mis kindel, oma klubi järgimine on ultrate seas religioossete mõõtmetega tegevus. On inimesi, kelle jaoks nad esindavad jalgpallifänluse kõige põhimõttelisemaid väärtusi. Teiste jaoks on nad kretiinid, kellest on ainult tüli ja üleüldse võiks nad omale mulla ise peale kraapida.

Kes need ultrad siis õigupoolest on?

Tribkal kohatava rahva iseloomustamiseks võib kasutada mitmeid erinevaid sõnu. Mina ei saa end küll ehtida hobiantropoloogi tiitliga, ent siiski jagaksin asjad enda vaatevinklist neljaks. Lihtsustatult võttes on staadion täidetud 4 kategooriaga:

Pealtvaatajad:

Jalgpall on vahva mäng ja inimestele meeldib seda vaadata. Kui parajasti just igavat 0:0 ei triigita, pakub mäng alati kõige erinevamaid ja lahedaid emotsioone.

Need jalgpallisõbrad naudivad mängu ilu ja näevad vutimatši hea ajaviitena, kuhu minna sõprade või perega. Side klubiga võib olemas olla aga ei ole kohustuslik, enese liigse defineerimisega need inimesed ei tegele ja kuigi neil on küll mõned sümpaatiad jalkamaailmas, ei ole need kivisse raiutud.

Fännid:

Nemad võtavad asja juba törts tõsisemalt. Neil on oma lemmik ja selle klubi värve kantakse uhkusega nii mängupäeval, kui kõigi naisterahvaste meelehärmiks sageli ka muul ajal. Kuldreegel ja hea toon on, et erinevalt oma elukaaslasest, lemmikklubi välja ei vahetata!

Sellise inimese nädalavahetuse rikub lörri läinud mäng kapitaalselt ära ja nii võib ta terve ülejäänud pühapäeva nurgas mossitada.

Ultrad:

Nende inimeste elu käib juba täielikult jalgpalliklubi rütmis. Nad on kohal kodumängul, reisivad kaasa võõrsile ja investeerivad oma vaba aega klubisse ka muul ajal. Mängupäev on neile püha, otsekui kirikus käik.

Arenenud jalkariikides on ultrad kogunenud hästi organiseeritud ühingutesse, millel on oma juhid, hierarhia, sümboolika ja – kasutades Aivar Pohlaku sõnavara – omaette toimimisloogikad.

Huligaanid:

Kui eelnevad kolm kategooriat on vähem või rohkem esindatud ka Eesti staadionitel, siis see punt õnneks mitte. Fanatismil on alati varjuküljed ning ultakultuuri seostatakse tihti vägivallaga.

Mis seal salata, teatud kontingendi jaoks on osa ultramentaliteedist oma värvide ja tõekspidamiste kaitsmine iga hinna eest. Teisisõnu, nad annavad vastasklubi fännidele võimaluse korral lihtsalt peksa. Noh, umbes nii, et “Ma olen Tallinnast, sa oled Tartust, järelikult saad vastu hambaid.”

Itaalias on sisuliselt iga suurem jalgpallimatš turvatud nagu Eestis mõne kõvemat sorti välispoliitiku riigivisiit. Vägivald on aktuaalne teema ning kuigi kaklusi peavad reeglina vaid väikesed grupid omavahel, puutumata tavafänne, siis on selge, et tegu on tõsise probleemiga.

Pühapeval toimunud Rooma derbil konfiskeeris politsei näiteks hunniku kurikaid ja teisi fantaasiaküllaseid külmrelvi, mis olid peidetud isegi lillepottidesse. Rooma jalgpalli üheks eripäraks olevatki nn. noakultuur, ehk on juhtumeid kus massikakluste ajal saab keegi ka väitsa tunda.

Huligaanid ja ultrad on tegelikult kaks iseasja, ent vähemalt mandri-euroopas tõmmatakse nende vahele tihtilugu rasvane võrdusmärk.

Hooligans terminina pärineb Inglismaalt, kus saareriik eriti 80-ndatel üksteisel päid lõhki löövate kaakidega püstihädas oli. Ultratest erinevad huligaanid siiski omajagu. Mängupäeva atmosfääri viimased suuremat ei panustanud ning põhieesmärk oligi teistele omasugustele lõuga sõita.

Tänaseks on Britid oma rahaveskina toimivast Premier League-ist ebameeldiva huligaanluse elemendi suuresti välja juurinud. Inglise patsaanidest on vändatud samuti paar filmi, neist tuntumad Green Street Hooligans ja Football Factory.

Itaalia fännirühmituste eripärade kirjeldamisel ei saa mööda minna nende mõjuvõimust. Ultrate vastuseisu tõttu on jäetud piletihindu tõstmata ning isegi teatud ebasoovitavaid mängijaid klubisse toomata.

Kui meeskond väljakul stabiilselt s**ta toodab, võivad ultrad üks päev treeningule ilmuda ja vastuseid nõuda. Või teha seda otse väljakul, nagu allolevas videos näha.

Vaadake vaid, kuidas multimiljonäridest koosnev AC Milani koosseis ühes peatreeneriga Il Capo(fännirühmituse juht) loengut kuulab, rivis nagu koolipoisid direktori kabinetis!

Genoa fännidel aga ei paista kannatust niigi palju olevat. 2012. aasta kevadel katkestasid nad oma tegevusega matši, nõudes mängijatelt nende särke – 4:0 peksa saav punt ei väärivat selle püha ihukatte kandmist.

Ent on ka palju positiivset. Pole harvad juhtumid, kui ultrad korraldavad massiivseid korjandusi, näiteks lastehaiglatele või vaeste abistamiseks. Lõuna-Itaalias asuv Cosenza on tuntud selle poolest, et on abistanud tuhandeid immigrante peavarju leidmisel.

Eriti tuntav oli fännigruppide roll Covidi perioodil, kui näiteks Atalanta fännid kogusid kohaliku haigla toetuseks 50 tuhat eurot.

Viibisin Genovasse saabudes põgusalt Sampdoria aasta viimasel kodumängul ning sealgi oli tänavale üles seatud lett, kus koguti klotsi kohaliku kiriku toetuseks.

Kõige silmatorkavam on ultrate panus jalgpalli aga nende 90. minuti vältel, mil mängijate töö on võita ning nende töö sellele võidule igati kaasa aidata.

---

Pühapäeval on Marassi järjekordseks etenduseks valmis. Genoa CFC võõrustab Serie A tabeliheitluses Parmat, mis on vähem kui 200km kaugusel asuv naaberlinn. Ja kui sa oled nii ligidalt, siis järelikult tähendab see seda, et omavahelisel rivaliteedil on pakkuda rammusaid kihte.