Itaalia jalgpallis on naaberlinna jalgpallikubi automaatselt rivaal, kellest parem olemine on au ja uhkuse küsimus. Aga mida teha siis, kui pead oma põlise rivaaliga ära mahtuma samasse linna, jagama tänavaid või elama koguni ühe ja sama katuse all?

Genova on siinses jalgpallikeskkonnas kahtlemata üks omapärane linn. Kui Napolis, Bolognas või Firenzes elades on asi lihtne, sul on ainult üks jalkasats mida järgida, siis Genovas lööb jalgpall inimeste vahele kiilu.

Poole valimine on kohustuslik, kuigi pigem on see otsus tehtud juba enne sinu sündi. Fänlus on siin midagi perekondliku tava sarnast, vanematelt lastele pärandatav traditsioon.

Kui mulle siin majutust pakkuv Alessandro kuulis, et tulin siia eeskätt jalgpall mõtetes, uuris ta koheselt mu sümpaatiate kohta. Vale vastust kuuldes lubas ta mu rongijaama jättagi, seega pidin Jüri Ratase stiilis diplomaatilise ümarvastusega pingestuvat õhkkonda klaarima asuma!

Pomisesin midagi neutraalsest jalgpallivaatlemisest ja päikeselisest ilmast, kuni hoogsalt rooli keerav Alessandro jutuotsa üle võttis. Selgus, et tema puhul on tegu elupõlise Genoa toetajaga, kes juba pisipõnnina ühes vanematega jalgpalli jälgima hakkas. Noorpõlves kuulus tänaseks 50-ndatesse tüürinud mees Fossa dei Grifoni nimelisse fännirühmitusse, mis on Itaalia ultraskeenel ilma igasuguse kahtluseta tõeline kultusgrupp!

1973. aastal asutatud klubi oli ultraliikumise üks silmapaistvamaid eestvedajaid Itaalias, pakkudes Genoa CFC-le marulist toetust nii kodus kui võõrsil. Paljud tänased fännitribüüni normid ja tavad leiutati just nende poolt.

1995. aastal läks seltskond aga segastel asjaoludel pauguga lõhki ning täna on tegu legendiga, millest ammutavad inspiratsiooni kõik olemasolevad põhjatribüüni fänniliikumised.

Mõni hetk hiljem osutab enesekindlalt ülesmäkke tüüriv Alessio meie ees olevale kahele rollerijuhile ja sõnab: „Vaata, need on Sampa fännid. Täielikud tohlakad.“

Tõepoolest, fännidest ei tule puudu ka linna teisel klubil, Sampdorial. Nendegi ajalugu on rikkalik ning esimesed organiseeritud sini-valgete grupid tõstsid pead juba 60-ndatel. Ultras Tito Cucchiaroni ja Fedelissimi 1961 ei vaja saapamaa jalkafanaatikute seas pikemat tutvustamist. Need kaks gruppi tegutsevad edukalt tänaseni ja klubi fännisektoris on nende sõnal kõige tugevam kaal.

Elukohta saabudes hakkas mulle esimese asjana silma just Doria lipp, mis vastasmaja rõdul laisalt lehvis. Midagi pole teha, igapäevaelus peavad kahe klubi fännid üksteisega kõrvuti elama mahtuma, isegi kui teatud hetkedel tundub jalgpall suurem veelgi kui elu olevat.

Õnneks ei ole isegi jalgpallihullus Itaalias mõeldav, et keegi kellelegi espresso serveerimata jätab ainuüksi seepärast, et too vale salli kandes kohvikusse astus.

Enamus ajast vaadatakse „vale klubi“ toetaja suunas pigem kaastundliku pilguga või nagu lihtsameelsele eksinule, kel peas kõik korras pole. Umbes nagu meie Eestis nende poole, kes prantsuse auto ostnud.

Tuliseks muutub asi siis, kui kaks klubi juhtuvad omavahel vastamisi minema. Genova klubide omavahelist kohtumist kutsutakse Derby della Lanterna, ehk meie keeli “majakaderbi”.

Linna kuulsaima, 12. sajandist pärineva sümboli järgi nime saanud vutimatš pakub tribüünidel erakordset vaatemängu, kus käiku läheb kõikmõeldav, et vastastribüünist valjem ja visuaalidelt vägevam olla.

Kuigi nii Milano kui Rooma linnaderbid pälvivad maailma jalgpallis kaugelt enam tähelepanu, on Genovas aset leidev rivaliteet vähemalt sama palav, kui mitte kuumemgi. Kohtumise võitnud klubi fännid võivad käia nina püsti ning kuulutada oma üleolekut, kaotanud aga peavad suu kriipsuks tõmbama ning pilkeid ja naeru taluma. Kuni järgmise korrani!

Siinsetel ultragruppidel on muide üks omapärane kokkulepe. Nimelt on siin jõus vaikiv pakt või kui soovite, mittekallaletungilepe. Kuna linn pole kõige suurem(ca 560 tuhat elaniku) ja mõlema klubi fänne võib leida igast linnajaost, katsutakse omavahelisi äärmuslikke konflikte vältida.

Erinevalt pealinnast, kus AS Roma ja SS Lazio fännide kokkupõrgetes on reaalselt inimesi maha löödud, püütakse Genovas selliseid barbaarsusi iga hinna eest vältida. Tundub mõistlik!

Samas pole tegu teps mitte lihtsa ülesandega. Nimelt sai jõus olev „relvarahu“ septembrikuus toimunud omavahelises Coppa Italia matšis tõsise tagasilöögi. Kas oli asi selles, et klubid polnud omavahel 2 viimast hooaega mõõtu võtnud või milleski muus, ent kogu kohtumisele eelnenud nädalat iseloomustati kui erakordselt pingelist.

Väidetavalt toimusid linna peal juba enne mängu löömingud ning Genoa ultratel õnnestus sisse vehkida Doriani-de lipud. Ultrate maailmas on tegu sümboolse tembuga, julge vargustükiga millega tõestatakse oma vaprust ning alandatakse vastase au.

Sampdoria fännide meelest saadi nende varale näpud taha aga lihtlabase murdvarguse abil ning kättemaksuks marodööritseti Genoa püha grafiti kallal. Nüüd süüdistavad mõlemad grupid üksteist ultrate aukoodeksi rikkumises ning fännide suhted on seetõttu enneolematus madalseisus ja pingelised.

Linnavõimude õnneks mängivad klubid tänasel hetkel eri liigatasanditel, mistõttu tavapärast kahte kohtumist aasta jooksul ei toimu. Küll aga võib taaskord asja sekkuda karikasari(paralleelselt meistrikatega toimuv võistlussari, kus vastased otsustab loos).

Jättes kõrvale huligaansused, oodatakse derbimängu linnas alati palavalt. Võib kõlada jaburalt aga paljude tõsiusklike jaoks võib nende meeskond kaotada hooaja jooksul kõik ülejäänud kohtumised, peale selle!

---