Koondiseaknad on miski, mida osad jalgpallifännid palavalt vihkavad. Kogu klubijalgpall pannakse nädalaks-paariks pausile, et rahvusesindused saaksid omi asju ajada ning kõiki “normaalseid” jalkafänne tüüdata. Ja loomulikult olen ma just siis kui see juhtub kaks nädalat Euroopa lõunaserval…

Juba mõned nädalad enne Portugali tööreisi algust hakkasin kammima kohalike liigade graafikuid ning asi ei paistnud üldse hea. Paljude suurriikide madalamad liigad jätkavad koondisepausi ajal küll oma tavapärases rütmis, ent Portugalil on jultumus panna sisuliselt kogu oma pallisport selleks ajaks pausile.

Kõrgliigas on see arusaadav, ent ühtegi kohtumist ei olnud planeeritud ka teises ega kolmandas divisjonis. Seega oli selge, et klubijalka tuleb seekord ära unustada ning end samuti koondiselainele sättida. Portugal ise madistas Armeeniaga Portos, mis kahjuks jäi ajutisest kodukandist Albufeirast 6 sõidutunni kaugusele. Liiga kaugel…

Õnneks asub Portugali kõrval Hispaania. Ja Hispaania lõunas linn nimega Sevilla, mis jääb Portugali kuurortitest ainult paarisaja km kaugusele.

Mis toimub? 

Hispaania – Türgi. MM-valiksarja E-alagrupi viimane kohtumine, kus õigupoolest midagi erilist kaalul polnudki. Hispaanial oli pääse suurturniirile sisuliselt taskus ning Türgi oli kindlustanud play-offi viiva teise koha Gruusia ja Bulgaaria ees. Üsna pingevaba mäng, kuigi kodumeeskond sai püüda üht omalaadset rekordit – tulla läbi valikgrupi kaotust saamata ja palli võrgust korjamata.

Asukoht:

Soe ja päikseline Sevilla pole Eesti suvitajate jaoks võõras paik. Kahe päevaga ei saa muidugi kõige paremat ettekujutust linnast aga sageli kannab elus just esmamulje ja selle järgi on tegu väga puhta, stiilse ja kauni linnaga. 

Siin asub kaks tuntud jalgpalliklubi, FC Sevilla ning Real Betis. Hispaania jalgpallis on tegu meeskondadega, kes kahtlemata kuuluvad riigi tugevaimate hulka. Eriti silmapaistvalt on viimastel kümnenditel esinenud Sevilla, kes on ära nokkinud lausa 7 Euroopa Liiga karikat. 

Betis on vähe tagasihoidlikuma CV-ga, ent suutis eelmisel kevadel jõuda Konverentsi Liiga finaali. Kohalikke meistrikaid pole kumbki klubi võitnud juba väga ammu, Sevilla viimati 1946, Betis 1935.

Staadion:

Linnas on lausa kolm suurt jalgpallistaadioni, kummalgi klubil oma ning lisaks veel Olümpiastaadion nimega La Cartuja. Staadion löödi püsti ajal, mil Hispaania lootis enesele saada 2004. aasta olümpiamängude korraldusõigust. Kahjuks läks plaan vett vedama, lümps läks Ateenasse ning nüüd seisab spordirajatis suurema osa ajast jõude.

Staadionil toimuvad aeg-ajalt koondisemängud, Copa del Rey finaalid ning mõned teisedki suurüritused, näiteks kontserdid. Kuna Real Betisi senine kodu Benito Villamarin on remondis, mängivad rohevalged oma kodukohtumisi samuti hetkel just siin.

Kortermaja meenutavalt monstrumilt kaotati viimase renoveerimise käigus jooksurajad, paigaldati lisatribüünid ning kergitati istekohtade arv 70 tuhandeni. 2030 korraldab Hispaania MM-turniiri ning riigi suuruselt 3-s staadion on üks võõrustajatest.

Mängupäev: 

Linnaservas asuva statka juurde vonklev teekond võtab vanalinnast jalutades pisut alla tunni. Ruumi on ümbruses palju, toiduputkasid rohkelt ning suure telgi alla mahtus ka lärmakas fänniala. Siin-seal müüsid kohalikud mängusalle, vaid 10 eurot tükk! Mitteametlik kraam kõhutunde järgi aga eks sellised asjad rohkem kogumiseks kui kandmiseks olegi. 

Staadioni sees on ruumi nagu parkimismajas – lahedalt saab laiutada nii vahekäikudes, tribüünil kui ka pirukajärtsus. Alkoholi staadionil ei müüda.

Pealtvaatajaid oli mängule kogunenud 30 tuhande kandis, mis tähendab, et suur staadion oli pooltühi. Ilmselt ei erutanud olematu kaaluga kohtumine teisipäeva õhtul kohalikke just liiga palju. 

2:2 lõppenud mäng oli silmale nauditav, sest väljakule tulnud mehed kuuluvad kõik spordiala absoluutsesse koorekihti, kes mänguoskuse tipptasemele lihvinud. Kuigi esimene pooltund tõotas türklastele rongi alla jäämist, pusisid nood end pikkamööda mängu tagasi ja rikkusid sel moel ka hispaanlaste rekordiürituse. 

Atmosfäär? Keskpärane. Paraku on nii, et kui välismaine klubijalgpall võib olla vürtsine ja kange, siis koondisevutt on sageli hoopis magedam suutäis. Fännid on pisut tasasemad, kaasaelamine kaootilisem ning kirge ja kuuma jagub tribüünidele sortsu vähem. 

Kokkuvõtvalt: 

Hispaania on olnud juba pikki aastaid minu välismaine lemmik kellele suurturniiridel kaasa elada. Kui nende vägev esindus aastal 2008 Tallinnas käis, vahtisin vaese abituriendina mängu telekast. Nüüd, aastaid hiljem on La Roja viimaks ka oma silmaga nähtud!

Portugalist: 

Tegelikult pakkus ka Portugal pisut jalgpalli, oma kummalisel spontaansel viisil. Riigi lõunaranniku suurim staadion on Algarve, mis ehitati siia 2004 toimunud Euroopa Meistrivõistluste jaoks. Põnevaid mänge pidasid siin Rootsi, Holland, Venemaa aga ka hilisem meister Kreeka.

Kiirtee ääres asetsev mänguplats on kõige ehtsam näide sellest, kuidas suurturniiri korraldamise elevuses ehitatud staadionitega hiljem mitte midagi peale pole hakata. 

Ükski siinsetest väikeklubidest ei kasuta staadioni oma koduna ning nii SC Farense, Portimonense kui Louletano DC omavad enda mängupaikasid, mis on küll väiksemad aga seeläbi ka hubasemad ja mõistlikumad pidada. Väidetavalt on kohalikud linnaisad staadionikolaka tuleviku osas üsnagi nõutud, sest selle üleval pidamine maksab kohalikule omavalitsusele aastas ca 3,6 miljonit eurot. See on 10 tuhat eurot päevas!

Unustusse vajuvat staadioni uudistama sõites sattusime lambist peale ka ühele kohalikule mängule. 30 tuhandele inimesele ehitatud vutilaval pidasid oma kohtumist kaks neljanda liiga klubi ja seda umbes 100 pealtvaataja ees…

Muru oli küll ilus aga tase see eest vilets. Võin lahjemat mürki võtta, et Premium Liigas ei saaks need tüübid küll hakkama, vaevalt, et isegi Esiliiga A-s. 

Muide, siin staadionil on mänginud ka Eesti koondis, kes nüpeldas 2017. aastal Gibraltari 6:0!

Niisama reisijuttu:

Reisi peastaap asus Albufeiras, väikeses kuurortlinnas, mis on tuntud päikese, palmide ja kuldkollaste randade poolest. Naaberlinnas Faros käivad eestlastest suvitajad ilmselt rohkemgi. Samuti läheduses asuvas Portimaos mängib aga tõusev Eesti jalgpallitäht, Kristofer Käit.

Siinsetel tänavatel kuuleb vöga palju inglise keelt, sest saareriigi inimesi puhkab ja elab siin omajagu. Tõsi, Novembris on hooaeg läbi ja turiste kordades vähem. Päris lahe, sest sellist vaikust ja tühjavõitu tänavaid ja randasid tipphooajal kohe kindlasti ei näe. Samas on ilm veel täiesti soojapoolne, jäädes ca 20 kraadi ümbrusse.

Talv saabub siiagi ja sügiskuudel peab valmis olema ka vihmadeks ja ekstreemsemaks tuuleks. Albufeirast käis siin olemise ajal üle torm, mis kahjuks viis ühe õnnetu inimese ka teise ilma.

Kohalikud tõmbenumbrid on kahtlemata liivased kaljud, sinised ookeanilained ja mereandidel põhinev toit. Ja võõrliigi mõjutused, sest Iiri pubisid leidub siin küllaga!