Suvine euromäng Levadia ja lätlaste RFSi vahel tekitas Eesti jalgpallifännide seas paksu poleemikat. Tallinnas toimunud eurokohtumisele saabunud külalisfännidega ühines FC Flora rühmitus Viies Sektor, et kaasa elada oma koduse rivaali kaotusele.

Sigadus? Ei, hoopis jalgpallikultuur!

Eesti jalgpallifoorumites, kommentaariumites ja muudel platvormidel, kus arvamuse avaldamine on tavaks, vallandus pahameeletorm. Kuidas ometi võivad Flora fännid sellised olla, et ei elagi nagu üks mees kaasa Eesti klubide edule Euroopa sarjades? Kas me sellist klubijalgpalli tahtsimegi?

Kui aus olla, siis jah. Nimelt demonstreeris Viies Sektor nähtust, mida tuntakse Itaalias sõna gemellaggio all, inglise keeles twinning’una ning eesti keeles… noh, sellele polegi veel vastet. Nimetagem seda siis praegu jalkavendluseks.

Fännigrupeeringute vahel ei valitse alati vaid rivaliteet ja vastasseis. Juhtub ka seda, et omavahel sõlmitakse sõprussidemeid, liite ja kokkuleppeid. Euroopas on selliseid vendlusi lugematul hulgal.

Näiteks demonstreerisid hiljuti oma allianssi AS Roma ja Atlético Madridi ultrad. Kahe klubi fännide vahel on sõprussidemed juba 1980. aastatest saadik ning hispaanlaste eurokohtumisel Milano Interi vastu lehvis Atlético fännisektoris uhkelt Roma embleemiga lipp.

Frankfurdi Eintrachti ja Bergamo Atalanta fännide vaheline sõprus sai alguse ühes rongijaamas 30 aastat tagasi, kuigi ametlikus mängus kohtusid need kaks klubi tänavu sügisel alles esmakordselt.

Kuigi nimetatud sidemed on rahvusvahelised, on ultragruppide omavaheline sõbrustamine eriti sage nähtus just Itaalias. Fännigruppe tõmbavad üksteise poole poliitika, ühised vihavaenlased, sportlikud tulemused või muud ühised arusaamad.

Üks Saapamaa tuntumaid vendlusi kehtis Milano Interi ja Rooma Lazio vahel, ühiseks nimetajaks paremäärmuslikud poliitilised vaated. Lazio fännirühmitus Irriducibili oli tuntud kui üks ekstreemsemaid poliitilisi fännipunte, kelle jaoks fašistlikud vaated tribüünil olid sama tavalised kui topsike õlut. San Sirol leidus sellele paras vaste Boys Sani nimelise ultragrupi näol. Mõni aasta tagasi läks Lazio paremradikaalidest koosnenud fännigrupp siiski laiali.

Väga tugevad sidemed kehtivad Torino FC ja Firenze Fiorentina vahel. Ühiseks nimetajaks on viha Itaalia edukaima klubi Torino Juventuse vastu. La Viola ultrad on nimelt täiesti vankumatul veendumusel, et Juve direktorite kabineti hämarad tegemised on neile maksma läinud nii mõnegi tiitli ja tabelikoha. Lisaks virutavad mustvalged alailma nende parimaid mängijaid.

Nii on FC Torino, kunagi üks Itaalia tugevamaid klubisid ja Juventuse linnarivaal, täpselt see seltskond, kellelt tröösti ja mõistmist otsida.

Vahel aga tekivad sõprussuhted puhtalt sellest, et keegi kellegi naha päästab. Nii juhtus 1982. aastal, kui Genoa vajas hädasti punkte Napoli käest, kellel omakorda polnud suurt millegi peale mängida. Viik päästis Genoa Serie B-sse kukkumisest ning kahe klubi ultrate vahelisele kiindumusele oligi vundament laotud.

Olgu toonitatud, et säärased suhted põhinevad suuresti gruppidevahelistel isiklikel kontaktidel, seega ei tähenda need sidemed sugugi, et kogu klubi fännibaas samamoodi arvab.

Mida see vendlus reaalselt siis tähendab?

Põhimõtteliselt seda, et saadakse kokku, külastatakse teineteise mänge ning tribüünidel lastakse kõlada sõnumitel ühtekuuluvusest ja sõprusest. Hiljem pannakse pidu, tuntakse end hästi ja lauldakse roppe laule ühiste antipaatiate suunas!

Minu Genovas elava sõbra Alessandro sõnul olla Catanzaro ultrad neile üheks ühiseks mänguks kunagi isegi laua katnud!

Sellised allianssid ei pruugi olla igavesed. Kui kaob grupp, lahustuvad sageli ka inimesi ühendanud sotsiaalsed sõlmpaelad. Emotsionaalsed ja eksentrilised ultraliikumised võivad ka tülli pöörata ning kord tervituseks avatud peopesad rusikasse pöörduda.

Tuleme aga kodumaale tagasi. Mida paljud kriitikud unustasid, on tõsiasi, et Flora ja Levadia on koduse jalgpallimaastiku suurimad rivaalid. See on üks väheseid Eestis päriselt eksisteerivaid derbimatše, millele on 25 aasta jooksul järjepidevalt uusi kihte laotud.

Kas peaksid kohalikud jalgpallifännid aastaringselt kehtivad põhimõtted eurosuve ajaks siis prügikasti viskama? Kui tahame jäädagi jalgpallimaailma ääremaaks, siis ehk küll. Kui aga soovime saada eurooplasteks ka selles valdkonnas, peaksime jalgpallifänluseski hakkama teatud latte seadma.

---

Aga mis seob FC Flora ja RFSi fänne, küsite? Sellele vastab Viies Sektor ise!

Kogu lugu algas paarkümmend aastat tagasi, kui meie üks legendaarne fänn tutvus lätlasega, kes oli raekoja platsil rahakoti ära kaotanud. Hädas härral söödeti kõht täis ja anti bussiraha kojusõiduks. Sealt algas isiklik tutvus, mis esiti küll sidus pigem koondiste tasandil.

Hiljem selgus, et lätlane oli FK Tukumsi fänn ning sarnaselt Flora fännidele vihkasid nood Riia Skontot, mis oli pigem venelaste klubi venelastest fännidega. Sealt sai alguse Flora fännide ja Tukumsi fännide vaheline sõprus.

Ühel hetkel tekkisid sealt kontaktid RFSi fännklubiga, keda Tukumsi fännid toetasid eurosarjas ning Viiendal Sektoril arenes seetõttu ka RFSi fännklubiga vastastikune side. Aegajalt külastatakse üksteise mänge nii siin kui sealpool piiri.