Eesti jalkahooaeg on lõpuks käes! Pealtvaatajale tähendab see treeningväljakuid, madalaid tribüüne, kummipuruseid lumehangesid ja villaseid sokke koos talvemantliga – ja muidugi palju vahvat jalgpalli. Alustame Maardust.
Märts, see heitlik sulakuu, kus talv alles läheb ja kevad vaikselt-vaikselt tuleb, võib olla ettearvamatu. Vahel tuiskab lumi, vahel kallab vihm, mõnikord ulub aga kalk tuul. Üks, mis aga alati kindel on, on see, et Eesti jalgpallihooaeg saab just siis stardi.
Kuna naturaalsel murukamaral mängimine on sellistes tingimustes võimatu, tõttab appi kunstkate, mis karmist ilmastikust suurt midagi ei pea. Kahjuks teavad kõik varakevadised vutifännid hästi, et staadionitega pole meie riigis üldse mitte hästi ning seetõttu keerutatakse meil esimesed kaks kuud jalkat väga tihti hoopis treeningväljakuteks loodud platsidel, kus mugavusi – vähemalt pealtvaatajate jaoks – napib.
Tundus, et Maardu sobib selleks kohaks imehästi, kus aasta esimese mängupäeva kogemus saada!
Asukoht
Maardu linn asub 20 km kaugusel Tallinnast, jäädes pealinna rajoonide järgi sinna Lasnamäe taha. Suuresti muukeelse elanikkonnaga kohal on alati olnud juures pisut anonüümne, karmi tööstuslinna mekk – ja eks ta ju õige olegi. Seal asuvad Muuga sadam, Iru soojuselektrijaam ja palju muidki strateegilisi tööandjaid.
Nõukogude Liidu päevil tegutses seal aga saastav keemiakombinaat, mis lisaks loodusele laastas nähtavasti ka piirkonna mainet. Ei tea vähemalt küll kedagi, kes oleks öelnud: “Ou, lähme chillime nädalavahetusel äkki Maardus?”
Täna näib Maardu aga teistsugune. Tegu on ühe kiiremini areneva piirkonnaga, mis end vanadest stereotüüpidest veendunult lahti rebib. Linna on kerkinud palju uusehitisi ning vanugi tehakse hoolega korda. Täitsa normaalne koht!
Koduklubi
Jalgpalli mõistes on Maardu ju tõeline peidetud pärl! Vaadake vaid seda legendide tahvlit – seal on ikka tuntud nimesid! Ja siit jalgpalliteed alustanud kuulsused pole kodukohale võõraks jäänud, sest mängupäeval silmasin oma sünnilinna mängu kaemas endist koondislast Dmitri Kruglovi.
Maardu Linnameeskonna juured peituvad aastas 1997, kuigi päris täpset järge pole võimalik siin vahele panna. Klubil puudub koduleht, Wikipedia loeb algusajaks aastat 2006, EJL-i koduleht aga veel hilisemat – 2016. aastat.
Eesti jalgpallipilti kerkis klubi aga tõsisemalt 2019. aastal, kui jõuti esmakordselt mängima kõrgliigasse. Kahjuks saadi seal enamasti kolakat ning 17 punkti hiljem koliti madalamale astmele tagasi.
Viimastel aegadel on klubi katsunud põhja laduda, struktuuri kasvatada ning on seeläbi hakanud taas ülespoole rühkima. Meeskonnas on märkimisväärseid kõrgliigakogemusega pallureid nagu Aleksandr Volkov, Aleksandr Kulinitš, Denis Tjapkin ja Manucho.
Tänavusel hooajal minnakse peale Esiliiga A-s ehk Eesti teises divisjonis.
Staadion
Maardu linnastaadion asub kesklinnas ja koosneb kahest platsist – naturaalse muruga peaväljakust ja selle kõrval asuvast kunstkattega murust. Suvel kolitakse mängud peastaadionile, mille kõrval seisab pisike ja iidne puidust tribüün. Suure väljaku ümber on ilmselt kunagi olnud ka jooksurajad.
Siin muide mängis 2000ndate algul FCI Levadia, mis küll hiljem Tallinnasse kolis. Üks Eesti edukamaid klubisid on siinsamas Maardu murul meistriks kroonitud!
Staadionihoone puudub, kuid mängijatele ja personalile on ruumid olemas. Väiksemal väljakul, kus toimus ka nähtud kohtumine, on püstitatud lihtne katusega tribüün, mis mahutab usutavasti kuskil 150–200 inimest.
Kui kellegi jaoks tundub selline lahendus koomiline, siis mina pigem kiidaks. Jah, see on endiselt väga kaugel normaalsest jalgpalli jälgimisest ja on vähim, mida publiku jaoks teha saab, aga siiski palju parem kui istuda lageda taeva all. Paljud klubid ei ole sedagi vaevaks võtnud.
Vetsus käimisega on teine lugu. Ihuhädade toimetamiseks on peavärava ääres üksainus viltu vajunud plastpeldik ja see on ka kõik. Ei midagi uut – see on Eesti jalgpallistaadionite pikaaegne klassika, millest pole vabad isegi meie Euroopas mängivad klubid.
Mängupäev
Neljapäeva õhtusse pargitud mängus on Maardu Linnameeskonna vastaseks sõitnud FC Elva. Klubi sotsiaalmeedia põhjal on mängupäeva korraldus igatahes paljulubav – ürituse kohta on kirjas kõik, mida teada vaja. Tõeline üllatus: mängule pääseb vaid 2-eurose pileti eest!
Fänninännina müüakse piletiputkas Linnameeskonna võtmehoidjaid.
Ilm on jahedavõitu – +5 kraadi –, aga õnneks sademevaba. Märtsis staadionil käimine on alati külm, olgu päevased temperatuurid nii helded kui tahes. Talvejopest võib olla ju kopp ees, aga tungiv soovitus on panna ennast nii soojalt riidesse kui võimalik – kaks tundi õues viibides hakkab mingi hetk külm nagunii.
Hea on võtta arvesse üht kuuldud tõde kohalikelt jalgpallikommentaatoritelt: riietu nii, nagu võtaksid reaalsest temperatuurist veel 10 kraadi maha!
Väga elavat fänlust ei kohta, ent kohalikud poisihakatised löövad siiski aeg-ajalt trummi ja ergutavad meeskonda pingutama. Kohale on tulnud toetajaid ka Tartumaalt!
Mängupäeva suurim kala on puhveti puudumine. Poola numbrimärkidega food truck ukerdab ennast küll platsi äärde paika, aga luugid jäävadki suletuks. Bussi küljel olev silt viitab väga eeskujulikule menüüle, aga paraku jääb hõrgutiste konsumeerimine vaid unistuseks. Lähedal ei asu ka ühtegi poodi. Õnneks on majandushoone kõrval kohviautomaat, kust saab külmale leevendust sooja joogi näol.
Poolajal toimub loosimäng ja mingid tegevused lastele. Kohtumisele koguneb 89 inimest, kellest suur osa tundub teiseks poolajaks haihtunud olevat. Maardukad saavad mängu pähe 0 : 3.
Kokkuvõte
Plusspoolele saab panna ülevaatliku mänguinfo Facebookis, soodsa pileti ja katusega tribüüni. Parkimiskoha autole leiab kerge vaevaga.
Halvasti on asi vetsude ja puhvetiga. Mõelda vaid, kui ma oleks õlut tahtnud!
Protokoll mängule leitav SIIT.
Lisa kommentaar