Napid 4 plusskraadi, lõikav tuul ja keskpäeval avalöögi saav jalgpallimatš – oot, kas ma olen Itaalias või tagasi Eestis Premium Liigat jälgimas?

„Kes see loll Itaaliasse villased sokid kaasa võtab“, mõtlesin ma kodumaal kohvrit pakkides. Noojahh…

Tundub tõesti, et minu Itaalia mesinädalad kahekohalise temperatuurinäiduga on läbi saanud ning ilm on otsustanud meelde tuletada, kuhu ma tegelikult kuulun. Niisiis venitasin ma mängule sättides endale selga niipalju riideid kui võimalik(ega talvejopet ju ka ei võtnud) ja astusin säravas hommikupäikeses staadioni poole.

Just nimelt hommikul, sest ka siin Itaalia kõrgliigas aetakse täiesti normaalsed inimesed varavalges õlut jooma! Ei pea ma 12:30 algavat matši õigeks asjaks meil, ega pea seda õigeks asjaks ka siin. Nii aga paraku on.

Eestis dikteerib varaseid mänguaegu pime aeg, vilets taristu ja piibellik ja vankumatu põhimõte 36-voorusest liigast.

Saapamaal on põhjus lihtsam – raha. Varane start on võimalik eeskätt tänu tõsiasjale, et mänge päeva peale jupitades saab teleõigustelt rohkem krabisevat kasseerida. Samal põhjusel peetakse mänge nii reedel, esmaspäeval kui ka nädala sees.

Pole saladus, et kommertsialiseerunud jalgpall on ultrafännidele vastukarva. Nemad näevad selles tõika, et ärimehed on kaaperdanud nende armastatud ala, lüpstes seda oma finantseesmärkide täitmiseks nii nagu jaksavad. „Against Modern Football“ on lause, mida kohtab fännirühmituste sõnavaras vägagi tihti.

Kohtumine Genoa CFC ja naabermaakonnast külla sõitnud Parma Calcio vahel andis mulle võimaluse tutvuda kohaliku staadioniga viimaks ka seestpoolt. Jalgpalliehitised muide, on Itaalia jalgpalli vast üks põletavamaid teemasid. Nimelt on suur enamus neist täiesti ajast ja arust!

Staadionid on Itaalias reeglina linna omandis ning nagu me omast käest teame, kipub riik sageli vilets peremees olema. Klubid on siin lihtlabased rentnikud, mistõttu pole neil suurt sõnaõigust ka investeeringute osas.

Uhiuue väljaku nullist ehitamine pole odav lõbu, vanade välja ostmisega pole nõus aga linnad ise. Arusaadav, üheltpoolt tilgub sealt ju omavalitsuste rahakotti stabiilselt pappi, teisalt on tegu magusate maatükkidega keset linna jne. Ühesõnaga, Itaalia bürokraatia oma parimas mahlas!

Paljud kohalikud jalgpallilavad nägid kellut ja segu viimati 80-ndate lõpul, kui neid peagi algavateks Maailameistrivõistlusteks üles vuntsiti.

Klubisid, kes oma kodu omavad võib ühe käe sõrmedel üles lugeda. Nendeks on Torino Juventus, Sassuolo, Frosinone ja värskeim lisandus, Bergamo Atalanta. AS Roma peaks kohe-kohe kopa maasse lööma, kuigi seda juttu kuulen ma juba 10 aastat. Ragnar Klavani endise koduklubi Cagliari fännid aga vaatavad mängu juba aastaid tellingutelt.

Mis aga kõige valusam, Milano vutipühamu San Siro on tunnistatud moodsate standardite järgi kasutuskõlbmatuks ning UEFA ootab moepealinnalt nüüd kiiret tegutsemist. Kuna Itaalia võõrustab 2032. aastal üheskoos Türgiga suurturniiri on lootust, et asjad hakkavad siiski lõpuks paremuse poole liikuma.

Genova klubide koduks olev Marassi, ehk ametliku nimega Stadio Luigi Ferraris ei ole eelneva jutu suhtes kuidagi erand. Ajahammas on sealgi oma töö teinud ning kohati nõuab staadion lausa karjuvate uuenduste järele.

Trellitatud trepikojad ja tarastatud perimeeter on tõenäoliselt küll kohaliku kirgliku vutipubliku teene, ent ka muus osas viskab hoone sisemus pisut vangla vaibi. Eriti aga õllelett, mis muide on kohe usteta vetsude kõrval.

Tunnistusi rikkalikust ajaloost annavad ka tribüünide istekohad. „Kõrgendatud emotsionaalsuse tingimustes“ on nii mõnedki sealt kunagi lendu lastud, kas siis võimuorganite või vastasfännide suunas. Nende asendamisega pole viitsitud igatahes vaeva näha.

Sellest hoolimata on staadion oma arhailisuses omamoodi võluv. Ja kohalike jaoks nagu teine kodu. Genoa CFC on siin nii populaarne, et välja müüakse ka niiöelda „vastaskurv“. Traditsiooniliselt paigutatakse sinna tsooni võõrsilmeeskonna ultrafännid, siin aga peavad külalised leppima väikese tsooniga küljetribüünil.

Mõju atmosfäärile on seda uhkem, sest kirju ja vali on see mängupaik terve kohtumise vältel. Külla sõitnud paarisaja pealise Parma fännkonna häält ei kuulnud mina küll hetkekski.

Neile, kes sarnaselt minuga staadioniturismist huvituvad, soovitan alati minna kohale 2-3 tundi enne avavilet. Saate rahulikult ringi vaadata, dringi teha ja kui huvi on, ka kohalikega juttu puhuda. Vaenulikke fänne pole mina oma jalkareisidel veel kohanud ning kaugelt tulnud külalisi võetakse vastu pigem positiivselt.

Mäng ise lõppes Genoa 1:0 triumfiga, mis oli neile sellel hooajal alles esimeseks võiduks kodumurul. Fakk jee, minu kohalolek muudab siin linnas juba asju!

---