Mängupäev 10 tuhande kilomeetri kaugusel Tallinnast? Miks mitte! Meistrite Liiga matš eksootilisel Zanzibari saarel? Jah, palun! Ise väljakule 30-kraadises kuumuses? Heakene küll!

Lend Aafrikasse on pikk, kurnav ja unetu teekond läbi mitme lennujaama, ülerahvastatud turvaväravate ja tüütute passikontrollidega. Ent kui juba kohal olla, on kogemus seda kindlasti väärt!

Kuhu?

Ühel heal päeval selgus, et mul on vaja Tansaaniasse minna. See on riik Ida-Aafrikas, mida tuntakse eeskätt Serengeti rahvuspargi, Kilimanjaro mäe ja Zanzibari saare järgi. Viimast teavad paljud valgete randade ja siniste vete poolest, aga ka seetõttu, et seal on sündinud kuulus muusik Freddie Mercury.

Imeline loodus, soojad ilmad, sõbralikud inimesed ja mitmekihiline kultuur on see, mis teid selles maailmanurgas avasüli vastu võtab.

Jalgpalli perspektiivist on tegu siiski märksa tundmatuma kohaga. Tansaania rahvuskoondise esitusi ei ole lai avalikkus seni palju näinud, sest pirakas riik ei ole kahjuks kordagi veel maailmameistrivõistlustele kvalifitseerunud. Aafrika Rahvuste Karikal on riik siiski osalenud viiel korral. Suuri staare koondisest ei leia – tuntuim nimi on kapten Mbwana Samatta, kes jõudis mõned aastad tagasi lühikeseks perioodiks Inglismaa kõrgliigaklubisse Aston Villa.

Ühe tõestamata infokillu järgi peetakse kohalikku kõrgliigat Aafrika tugevuselt neljandaks, mis võiks anda aimu, et tegu pole kohaga, kuhu mütsiga lööma tulla. Siinsed suurklubid on tihedad külalised ka CAF-i sarjades, mis on Aafrika versioon Meistrite Liigast.

Jalgpall

Riigi suurim linn on India ookeani ääres asuv Dar es Salaam. Laialivalguv asum laiub umbes samal territooriumil kui London ning on koduks mitmele jalgpalliklubile, kellest enim tähelepanu saavad Simba ja Young Africans. Need on kohalike „go-to“ klubid, mille traditsioonid ulatuvad aastakümnete taha ning mis võitlevad igal aastal riigi meistritiitli nimel.

Tansaania on jalgpallihull maa ning fännikultuur on seal sügav – Simba või Young Africansi fänn ollakse maast madalast ja sageli perekonniti. Kuigi välismaa tippliigasid jälgitakse suure huviga, ei jää kohalik vutt tähelepanuta. Simba punast ja Yanga rohekollast kantakse uhkusega igapäevaselt.

Omavahelised mängud toovad 65 000 pealtvaatajat mahutava rahvusstaadioni lõdvalt täis ning mängupäevad on vürtsikad ja temperamentsed, tuues linnarahva sekka elevust rohkem kui üheks päevaks. Väidetavalt on tegu ühe kontinendi põnevaima derbiga!

Staadionid

Mina külastasin sealviibimise ajal kahte mängu. Esiteks kohalikku kõrgliigamatši KMC ja Simba vahel, mis toimus väiksemal staadionil linna keskel. Mängupaik valmis vaid kaks aastat tagasi, mahutab 6000 pealtvaatajat ning seda kasutavad vaheldumisi neli kohalikku klubi.

Valgustuse sai staadion aga alles hiljuti ning see lahendas ühe suure probleemi seoses graafikutega. Nimelt võimaldab see nihutada osa mänge õhtusse, selle asemel et pidada neid kell kaks päeval lõõskava 33-kraadise päikese all. Kauge maa, aga mured valgustusega sarnased mis meilgi!

Teine matš toimus Zanzibari saarel, mis asub Dar es Salaamist kahetunnise praamisõidu kaugusel. Yanga otsustav Meistrite Liiga lahing alžeerlaste Kabylie’ga päädis küll 3 : 0 võiduga, ent jättis tansaanlaste au ja uhkuse siiski play-off-mängude ukse taha.

Amani Stadium on suurem, hiiglasliku jooksuringiga vanakooli vutiplats, mis parimal päeval on valmis enda rüppe mahutama 15 000 pealtvaatajat.

Atmosfäär

Kes MM-ide ajal Aafrika koondiseid tähelepanelikult jälginud, teab, et kärtsu ja mürtsu teevad sealsed fännid kirglikult. Teisiti pole see ka klubijalgpallis. Inimesed tunnevad end hästi ja on mängus mõnusasti sees. Mõned tähelepanekud:

• Staadionitel puuduvad müügiputkad, aga ringi liiguvad aktiivsed kaupmehed, kes pakuvad snäkke ja karastusjooke. Alkohol pole keelatud, ent seda tarbitakse pigem vähe.
• Tants kuulub kaasaelamise juurde sama palju kui trummitagumine ja aktiivsed hõisked. Kaasaelamine ei peatu hetkekski!
• Lärm on vali, kohati lausa kõrvulukustav. Palju kasutatakse pasunaid, koordineeritud laulmist on vähem.
• Pürotehnikat ja tifosid ei silmanud, lippe oli vähe.

Nahk märjaks!

Mis tunne on aga ise Aafrika kuumuses jalgpalli mängida? Sai ära proovitud!

Kolleegid kohalikust kontorist mängivad igal reedel jalgpalli ning kutse mängule sain ka mina. Kunstmuruväljak on vägagi sarnane sellistele, millel Eesti amatööridki aastast aastasse müttavad – pisut kõva ja tallatud, aga igati mängitav.

Võtan koha sisse vasakkaitsjana ja loodan, et kuu aega tagasi alustatud füsioteraapiakavast on piisavalt abi olnud, et põlv ilma häält tegemata vastu peaks. Kui nahk on märjaks mängitud, on tunne nagu saunaahju kõrval – keha leemendab, higi voolab ja hapnikku napib. Kohalikud keerutavad korralikult ja väsimatult, tempo on hea.

Esindan Eesti jalgpalli väärikalt, virutades mulle usaldatud penalti väravavahile sülle. Õnneks on päike loojunud – ilmselt just seetõttu suudangi pea tunni kaasa teha, kuni vahetust palun ja nõudlikule trennile joone alla tõmban. Kraadiklaas näitab endiselt 28 pügalat. Särk on märg nagu oleksin basseini hüpanud ja janu ei kipu hoolimata aplast vedeliku tarbimisest kuidagi kustuma.

Märtsis mängib Tansaania naaberriigis Rwandas juba meie enda Eesti koondis. Oskan neile vaid edu ja vastupidavust soovida – katsumus saab sellises kliimas mängimine kindlasti olema!

Reisijuttu

Dar es Salaam pole mõni lihvitud kuurortidega turismilinn, vaid pigem autentne, vali ja värvikas Ida-Aafrika metropol. Tansaania suurima linnana on tegu majanduskeskusega, kuhu tulevad kokku ettevõtted, ärid ja kõik need, kes on otsustanud paremat elu püüda.

Tihedas ja kaootilises liiklusvoos rajavad endale teed toonitud klaasidega maasturid kõrvuti tuhandete vanaldaste Toyotade ja tuk-tukidega. Selles liiklusvoos ise osalemine on julgustükk, millele on parem alternatiiv – kodumaalt tuttavad Bolti logodega taksod.

Asjad ei pruugi alati kulgeda rangete graafikute järgi, ent see-eest võtavad teid vastu soojad ja külalislahked inimesed – tansaanlased on tuntud oma sõbralikkuse ja pingevaba eluviisi poolest.

Julgelt tasub proovida kohalikku kööki, mille hitiks on värsked mereannid.

Kui aga mandrielust kõrini saab, võite reisida Zanzibari saarele. Praamireis nõuab kannatlikkust, ent kui tunglemine ja trügimine üle elada, on veesõit ise sujuv ja küllaltki mugav. Autonoomset piirkonda külastavalt turistilt nõutakse saabudes 40 euro suurust sisenemistasu.

Helesinised veed ja valge liivaga rannad koos troopiliselt sooja päikesega näevad välja täpselt nii ilusad nagu südatalvises unenäos. Ärge end päikese kätte unustage – piisab 25 minutist, et end punaseks kui vähk päevitada!

Elu väljaspool kuurorte on siiski märksa argisem, askeetlikum ning kultuuriliselt erinev. Zanzibar on religioosne maa, kus valdav on islam ühes oma kommete ja traditsioonidega. Paik, mis ei pruugi olla täiuslik, kuid pakub elamusi, mis jäävad kauaks meelde.