Lähen Milanosse, sajaseid luhvtitama!

Ära ole vaene, nagu armastab öelda Eesti vihatuimaks meheks(?) kerkinud Raivo Hein. Jalgpalli kohta öeldakse, et see on vaeste mäng, mille rikkad pihta panid. Kui valus on jalgpalliturism rahakotile ja mis summadest me Itaalia tippvutti jälgides üleüldse räägime?

Noh, võtame asja nii: üle 100 euro maksev kontserdipääse paneb mind silmi pööritama ja teatraalselt oigama, samas suurusjärgus pilet staadionile aga käsi põsakil mõtisklema matši vooruste ja väärtuse üle.

Kolmekohaline summa murumängu eest on muidugi räige ületapp, kahjuks aga tänapäeva maailmas sugugi mitte erandlik näide. Minu isiklik rekord on maksta mängupileti eest 150 eurot ning seda tegin ma möödunud aasta septembris Müncheni Bayerni ja Bayer Leverkuseni kohtumisel.

150.- vaade Münchenis

Eeskätt ajas seal hinna pilvedesse küll vahendusfirma, ent suurtel ja tähtsatel jalkamängudel on kõrged tasud üsna tavapärane nähtus. Ja selle raha eest ei saa te midagi erilist, vaid suht sita istekoha staadioni nurgasektoris.

Õnneks ei ole maailm veel täiesti hulluks läinud ning Euroopast leiab süle ja seljaga ka sellist jalgpalli, kus mängupiletite hinnad jäävad 20-60 euro kanti. Tuleb lihtsalt nobe olla ja kasutada võimalusel alati klubide kodulehti ostu sooritamiseks.

Kuna Genova ja Milano vahel on vaid 140 km ning sealsed kaks tippklubi Inter ja AC Milan olid omavahel vastamisi minemas, siis oli igati paslik seda kaema sõita. Pealegi on Derby della Madonnina oma mastaabilt hoopis midagi muud, kui “kodune” Genoa jalgpall.

Kahepeale on moepealinna klubid võitnud säravaid karikaid rohkem kui ma kokku lugeda viitsiks ning Milano duo kuulub vaieldamatult maailma jalgpalli absoluutsesse eliiti. Lisaks on San Siro staadion Itaalia suurim (mahutavus 80 tuhat) ja klubide triibulised vormid tunneb jalkafänn ära une pealt nii Põlvas, Birminghamis kui Mongoolias.

Kuna Milano ligidal Arese linnakeses asub ka maailma kõige vingema automargi Alfa Romeo keskus, siis lisasin ma päevakavasse ka sealse automuuseumi külastuse.

Cuore Sportivo!

Inimene ei tohiks unustada, et pühapäev on eeskätt laisklemiseks ette nähtud. Seega loobusin jalavaeva vähendamiseks ühistranspordist ja ajasin lennujaama autorentla kaudu omale välja Wolfsburgi värske diisel-rattalise.

Tõlla ees meil tormab neli tori täkku,
tagumiku alt neil läbi lendab maa...

Päev sellisega maksis 60.- mis on umbkaudu samapalju, kui oleks rongi, metroo ja bussiga seiklemise peale läinud. Luksuse ja tüütute juhiabide seltsis ajaveetmisele tuleb aga lisada kütus + kümnis riigi taristu kasutamise eest. Autostrada ehk kiirtee eest tuleb ju ka maksta! Noh, vähemalt ei lähe õlle peale täna raha…

Mõte soodusreisist oli nagunii selleks ajaks aknast välja lennanud, sest säärase jalgpallimatši hinnad kõrguvad samasuguses tähesäras nagu klubide brändid ise. Mängupäeva hommikul näitas kodulehe piletikassa kõige odavamaks saagiks 115 eurot. Selle raha eest saab Genoas ära näha 4-5 mängu, Eesti klubijalgpallis aga heal juhul terve hooaja!

Jah, hind on küll krõbe aga ega väga palju suuremaks Itaalias ükski jalgpallimäng ka minna ei saa! Aastate jooksul on neis klubides mänginud maailma suurimad superstaarid ning peetud kohtumisi, mis kinnistunud sügavale inimeste mälusse. Klubide ajalooraamatud on paksud nagu piiblid. Atmosfäär erakordne ja unustamatu.

Kõige selle kõrval tundub piletihind järsku tühise numbri ja tähtsusetu kulureana. Raha on vaid vahend, teavad jõukad “finfluentserid” rääkida!

Nagu mõista võite, olin ma valmis päise päeva ajal oma rahataskusse massiivset auku pussitama. Ent siis…

…saabus reaalsus! Ostuprotsessi põhjalikumalt süvenedes selgus, et esialgselt kuvatud infos esinevad saatuslikud ebatäpsused. Ainsad saadaolevad piletid ei olnud mitte soti, vaid otsapidi 500 euro kandis. Oopfff!

Suure mängu puhul ei tasu piletite ostmist kunagi nii hilja peale jätta, sest lisaks miljonilinna enda elanikele nillib piletisabas põhimõtteliselt ka terve ülejäänud maailm. 9 aastat “groundhopperi” kogemust aga olin teinud säärase algaja vea!

Kindlasti on inimesi, kelle jaoks selline summa jalgpallietenduse eest on aktsepteeritav. Väidan, et mõni matš siin maailmas võib isegi seda väärt olla. Aga mitte see, mitte täna ja mitte minu jaoks.

Võimsa La scala del Calcio (San Siro staadioni hüüdnimi on “Ooperimaja”) väravad jäid minu ees suletuks.

Põrguline versus murumadu

Tegin statka ümbruses tiiru, imetlesin vutitempli võrratut arhitektuuri ning puhusin kohalikega juttu. Kuuldavasti olid kõik vähegi soodsamad piletid juba vähemalt nädal tagasi kaubaks läinud.

Kuna staadionile ma ei mahtunud, pressisin ennast naabruses asuvasse kitsukesse baari, kuhu minuga sarnast saatust jagavaid inimesi juba omajagu kogunenud oli. Ega mäng ei saa nägemata jääda!

Muide, see maailma kuulsamaid jalgpallirivaliteete on kohalike fännide hulgas valdavalt sõbralik, mistõttu vaatasid ka siin Interi ja AC Milani austajad mängu läbisegi. Jalgpall ühendab!