Joon alla! Kuna Itaalia ilm muutuski juba talumatult heaks, oli paslik aeg naasta kodumaa jahedate käte vahele. 4 kuu jooksul nähtud 12 kohtumist viiel eri liigatasandil on omamoodi justkui läbilõige Itaalia ühiskonnast, selle kirglikust hingest ja valjudest südamelöökidest.

---

Mere lapsed

Genova ja sinine silmapiir on lahutamatud. Meri andis sellele linnale mõtte ja suuruse ning inimestele identiteedi ja iseloomu. Sampdoria järgijate jaoks on meri sama elementaarne kui muruväljaku rohelus – on ju nende klubi embleemilgi kujutatud meest kalurimütsis.

Linna servas asuv kai on sinivalgete fännide sallirüüsse palistatud pühapaik. Seal kohtuvad meri ja jalgpall, mis on Doriani jaoks osa elust.

Uhkus

Küsi eestlaselt, miks ta ei jälgi kodust jalgpalli ja ta võib vastata: “sest see on s**t.”

Ongi. Aga on ka mujal. Genoa mängis viimati mõnes Euroopa klubisarjas 30 aastat tagasi. Sampdoria on tänavusel hooajal nii halb, et on oma ajaloos esmakordselt välja kukkumas Itaalia teisest divisjonist. Ent hoolimata sellest on need klubid inimeste jaoks kõik. Nende värvid on kõikjal, nende meened kättesaadavad nii turismiputkas kui kohalikus Coopis.

See on uhkus.

Minu linn

Ja mis on üldse edul jalgpalli vaatamisega pistmist? Emotsioonide virvarrist, mida jalgpallimäng pakub on eduelamus ainult üks paljudest tunnetest. Staadionil käiakse, sest seal on minu inimesed, minu klubi ja minu linna au.

Mitte kõiki klubisid ei saada tuhandelised fänniarmeed. Need kutid kollase plagu taga toetavad Serra Ricot, amatöörtasandil mängivat viienda liiga klubi. On tuuline pühapäev betoonisel tribüünil ja isegi snäkiputkat pole selle kohtumise tarbeks avatud. Aga pagan võtaks, neil on lõbus!

Minu klubi

Piltide reast “see on nii Itaalia”. Livornos on jalgpalliklubi osa inimestest, osa ühiskonnast. See esindab midagi enamat kui vaid sporti, kandes edasi linna usku vasakpoolsesse ilmavaatesse. Klubi värvid ei lehvi vaid staadioniväravate taga, see on elustiil 24/7.

Minu inimesed

Koduklubi mäng on koht, kus kohtad oma inimesi. Noori, vanu, üksi ja perekonniti. Kuumas päikesepaistes ja pladistavas vihmas. Jalgpall on suurepärane meelelahutus, ent lõpuks on see ikkagi fenomen, mis keerleb sinuga sarnaselt mõtlevate inimeste ümber.

Mentaliteet

Alati kohal ja alati valjud. Ultrad on need, kes teevad jalgpalliatmosfäärist mälestusväärse vaatemängu, mida sa ei unusta. Miski aga ei juhtu iseenesest. See on mentaliteet kus on tähtis koht aul, põhimõtetel ja reeglistikul. Ultraks olemine võib palju anda, ent ka palju võtta. Subkultuur, mida on voolinud ühiskond ja inimesed ise.

Suurem kui elu

Elu otsatribüünidel on otsekui teine maailm. Vahest võivad olla fännibrigaadid kuulsamadki kui klubi ise ning Bergamos on see kahtlemata tõsi. Omade poolt armastatud ja vastaste poolt vihatud grupid on äärmuslikult fanaatilised, kohati kuni tasemeni mida kõrvalseisjatel on raske mõista. Kas sina võitleksid oma lemmikklubi nimel? Ultrate maailmas pole see küsimus.

Kleepsupomm

Territooriumi märgistamine on ultrakultuuri lahutamatu ja värvikas osa. Kleepsud on omalaadsed sõnumikandjad, millelt leiab sadu ja sadu andekaid viiteid oma klubile, grupile ja fänluse olemusele. Kindlasti ei puudu ka mahlased torked rivaali suunas. Lõuendiks kõlbab aga absoluutselt kõik, vetsuustest laternapostideni.

Kunst

Stickeritest samm edasi on vaimustavalt loominguline grafitikunst. Itaalia staadionid ja nende lähiümbrus on tänavakunsti austajate jaoks tõeline meka. Detailsete joonistuste ja maalingute sisu on enamasti tihedalt seotud ajaloo, klubi kangelaste ja fännigruppide enditega.

Äratundmine

Itaalia staadionite seisukord pole enamasti kiita. Paljud mängupaigad on remontimata juba aastakümneid ning üks viletsamaid kuhu sattusin asus Carraras. Madal katuseta tribüün, ebamäärane ala selle taga ja soojakutesse ehitatud “vannitoad”. Samas – see kõik on ju väga-väga Eesti!

Tuleb muidugi arvestada, et Toskaanas, kus see “võluv” kompleks asub on arhailiste tingimustega kergem hakkama saada. Õigupoolest oli seal veebruariski mängu soojem vaadata, kui meil mais.

Ilus mäng, ilusad kohad

Jalgpall viib su kohtadesse, kuhu sul polnud aimugi, et võiksid ja tahaksid sattuda. Pea kuklas või Google Mapsis mööda tänavaid uidates satub paikadesse, mis üldse plaaniski polnud. Vercelli on väikelinn kahe suure teel, jäädes täpselt Torino ja Milano vahele. See Pärnu suurune linn on muide 7x Itaalia meister.

birra fredda, testa calda *

Juba tunde enne kohtumist täituvad staadioni ümbruses olevad kohvikud ja baarid inimestega. Õlle populaarsust ei kõiguta miski, ent ka tass espressot viinamarjanapsiga või klaas veini võib meeleolu seadmiseks hästi sobida. Milano suurklubide omavahelise mängu puhul tuleb sõprus esimesena, hoolimata sellest kas toetad Milani või Interit.

Hoia õlu külmana ja pea soojana! *